Eesti rannikumere ja järvede olukord pole kiita. Kuueteistkümnest rannikumere piirkonnast on heas seisus vaid neli ning 40 protsendi järvede seisundit loetakse kesiseks või suisa halvaks.
Veekogude seisund kannatab inimtegevuse tõttu
12. detsember 2009, 12:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti peab 2015. aastaks tagama rannikumere ning järvede hea seisundi, kuid äsja avaldatud kogumikust «Eesti keskkonnaseisundi näitajad 2009» selgub, et astuda on veel pikk ja raske tee.
«Paljudel juhtudel on tekkinud olukord, et järve seisundi parandamiseks polegi võimalik midagi ära teha,» tunnistas keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Rene Reisner. «Üldiseks probleemiks on eutrofeerumine ehk veekogu vananemine.»
Tema sõnul paneb inimtegevuse tulemusena tekkinud reostus järvedes taimestiku vohama ja aeglustab veevahetust. Paljudel juhtudel on tagajärjeks see, et reostus settib põhja ja jääb sinna püsivaks uute veetaimede kasvu allikaks.
«Lahendus oleks järvedest reostunud või toitaineterikaste setete eemaldamine, kuid selline ettevõtmine on tihti väga pikaajaline ja ülimalt kallis protsess,» ütles Reisner.
Saamaks pilti jõgede, järvede ja rannikumere ökoloogilisest seisundist, uuriti paljusid tegureid: vee-elustik, suurtaimed, põhjaloomad, kalastik, veerežiim, vooluhulk, veetemperatuur, hapnikusisaldus, vee läbipaistvus, toitainetesisaldus, saasteained jne.
Reisneri sõnul on probleeme rohkem seal, kus on ka rohkem järvi - näiteks Lõuna-Eestis. Ta nentis, et eutrofeerumisele aitavad pahatihti inimesed ise kaasa.
Veespetsialist tõi välja, et paljud Eesti järved on väga väikesed ja sellest tulenevalt on need reostuse suhtes ülitundlikud. Pigem ongi enam probleeme just pisijärvede puutumatu ja tasakaalus hoidmisega. Näiteks raskendavad Ülemiste järves vetikate õitsengud joogivee tehnoloogilist puhastamist.
Kui järvedest on enamik siiski heas seisus, siis rannikumere seisund on hea vaid Lääne-Saaremaal ning Väinamere piirkonnas.
Kesine ja halb
Seevastu mujal hinnati rannikumere olukord kesiseks ning Haapsalu lahes koguni halvaks.
«Olulised põhjused on madalus, väike veevahetus ja setetest vabanevad toitained,» selgitas keskkonnaministeeriumi veebüroo peaspetsialist Peeter Ennet. «Haapsalu laht on paljudele lindudele pesitsuspaik, see omakorda tõstab lahe reostuskoormust.»
Suurselgrootute seisund on seal kesine, kuid veetaimestiku seisund hea. Kõigel sel on mõju ka inimesele.
«Supelrandade kasutamine võib olla mõjutatud, sest vetikaõitsengud vähendavad vee esteetilist väljanägemist ja põhjustavad ebameeldivat lõhna,» märkis Ennet. «Sinivetikaõitsengud võivad põhjustada nahaärritust.»
Raskestitäidetav eesmärk
Enneti sõnul on veekogumi seisundile antud hinnang «kesine» mitmel juhul tingitud Läänemere üldisest eutrofeerumisest. Nendel juhtudel tuleb lähtuda kogu Läänemerd puudutavatest rahvusvahelistest meetmetest.
«Võrreldes 1990. aastate algusega on olukord oluliselt paranenud, viimastel aastatel võib täheldada olukorra stabiliseerumist,» lausus Ennet.
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialisti Reisneri sõnul on Eestil vaja eesmärk - saavutada pinna- ja põhjavee hea seisund - täita juba 2015. aastaks. Vastav kohustus laieneb kõikidele euroliidu riikidele. Kõigeks selleks tehakse veemajanduskavu ning uued veepuhastusseadmed, vee- ja kanalisatsiooni¬torustikud aitavad vähendada reostuskoormust.
Samas ei pidanud ta nimetatud ajaks eesmärgi saavutamist siiski kuigi reaalseks, sest sellega on juba praegu ette näha mitmeid raskusi.
Kvaliteedinäitajad
• Jõgede, järvede ja rannikumere ökoloogilise seisundi hindamisel lähtutakse kolmest kvaliteedielemendi rühmast: bioloogilised, hüdromorfoloogilised ja füüsikalis-keemilised kvaliteedinäitajad.
• Põhirõhk on vee-elustiku ehk bioloogiliste kvaliteedielementide hindamisel, mis on fütoplankton (vees hõljuvatest taimedest ja mikro¬organismidest koosnev taimhõljum - toim), fütobentos (põhjavetikad ja soontaimed - toim), suurtaimed, põhjaloomad ja kalastik.
• Hüdromorfoloogiliste tingimuste all peetakse silmas veerežiimi, vooluhulka, paisusid ja muid takistusi jõgedel, veekogu sügavust, laiust jne.
• Füüsikalis-keemilised näitajad on veetemperatuur, hapnikusisaldus, vee läbipaistvus ja toitainetesisaldus. Keemilise seisundi hindamisel selgitatakse välja, kas saasteainete (raskmetallid, taimekaitsevahendid, ohtlikud ained) sisalduse näitajad ületavad kehtestatud piirväärtusi või mitte.
Allikas: keskkonnaministeerium