President kutsus uusaastakõnes eestlasi üles olema uhked oma riigi üle. See oli ilus kõne. Seda kuulates tuli soe tunne südamesse. Kui teleülekanne lõppes, läksime lastega tänavale rakette laskma. Kahjuks langes tuju kohe nulli, sest selgus, et vandaalid olid vahepeal meie tänava majadel vihmaveetorud katki löönud ja aedadel lipid ära lõhkunud.

Mida peaks tegema, et me võiksime end oma kodus tunda turvaliselt? Mõned rikkamad ehitavad majade ümber kõrged tarad. Veel rikkamad palkavad endale turvamehed. Ent nemadki on kaitsetud maanteedel, kus varitseb suur oht elu kaotada. Iga kord, kui istud autorooli või saadad kedagi teele, hoiad hinge kinni, et jõuaks eluga pärale.

Sa võid ise täita kõiki liikluseeskirju ja olla nii ettevaatlik kui tahes, ent see ei anna sulle mingit kindlustunnet, et teised liiklejad käituksid samamoodi. Pigem võid liiga korralik olles teistele jalgu jääda. Minuga täpselt nii juhtus.

Eelmisel suvel jäin ristmikul autoga valgusfoori punase tule ees seisma. Taga sõitnud purjus veoautojuht aga oletas, et püüan viimasel minutil tule alt läbi lipsata. Seetõttu andis ta valgusfoori ette jõudes gaasi ja sõitis autole tagant sisse, paisates minu auto mitu meetrit edasi keset ristmikku. Ise hüppas autost välja ja sõimas, et miks ma ei sõitnud, kõik sõidavad punase tulega. Meie liikluses on ellujäämine õnne asi.

Räägime riigieelarve enneolematust kasvust, ent ometi ei jätku piisavalt raha politseile, päästeametile, tervishoiule ega ka haridusele ja kultuurile. Ilmselt ei ole me suutnud kokku leppida või üldse ära tunda, millised on need kollektiivsed hüved, mille edendamisest kõik võidaksime.

Turvalisus on kindlasti üks selline väärtus, mille nimel on isegi libertaarse majandusmudeli pooldajad valmis üksikisikute vabadusi piirama, surudes maha need, kes teiste vabadust ja heaolu oma tegevusega rikuvad.

Ent on ka mitu teist hüve, mille edendamiseta ei saavuta me kunagi sellist ühiskonda, kus kõigil oleks hea elada. Sellisteks hüvedeks on peale elukeskkonna näiteks looduskeskkond, aga ka haridus ja kultuur. Just hariduse ja kultuuri mõjul kujuneb välja inimese suhtumine oma keskkonda, teistesse inimestesse ja ka iseendasse. Kui inimene ei pea endast lugu, siis ei austa ta ka teisi inimesi ega hooli sellest, mille teised on oma tööga loonud.

On oluline, et ühiskond ei tõukaks endast kedagi ära ega laseks kellegi eneseteadvusel nii madalale langeda, et tal oleks ükskõik, mis temast arvatakse. Eestis valitsev edukultus võib paljudes inimestes tekitada tunde, et nad on teisejärgulised inimesed, kes nagunii ei saa millegagi hakkama. Kui see tunne tekib, siis ei püüagi nad käituda nii, et teiste inimeste heakskiitu pälvida. Ja neid ei hoia miski – peale karistuse hirmu – tagasi halbade tegude tegemisest. Seetõttu on ühiskonna huvides märgata ja aidata järele ka neid, kes ei ole nii võimekad ja tublid. Sama on ka koolis. Selle asemel et pidevalt mõõta laste ja koolide tulemusi, tuleks mõõta iga õpilase arengut ja seda tunnustada.

Kas ei ole meie ühiskonna häda see, et me oleme liiga uhkeks muutunud ja arvame, et meil üksi on õigus hüvedele. Uhkustatakse enda eduga ja halvustatakse teisi, kelle kohta öeldakse, et igaüks peab end ise aitama.

Selline uhkus on upsakus, sest heal järjel olijad ei märka, et tegelikult ei ole paljud nende saavutused ainult nende enda teene. Nii nagu inimeste sünnipärased võimed on erinevad, on erinev ka stardiplatvorm. Me ei saa valida oma vanemaid, sünnikohta ega ka sünniaega, millest meie edukus võib sõltuda. Sageli on nii, et olles sündinud õigel ajal õiges kohas, on edu garanteeritud. Sündides vaesesse perre kusagil ääremaal, sõltub kõik inimesest endast, kuivõrd ta suudab ise end üles töötada.

Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest ei ole meil juurdunud arusaam, et kõik inimesed on võrdsed.

Kui Eestis räägitakse võrdsusest, siis mõeldakse selle all tavaliselt võrdset osasaamist hüvedest. Ent võrdsus võib tähendada ka võrdset vabadust või võrdseid võimalusi saada ühiskonnas teatud positsioone või ametikohti.

Eesti liberaalne demokraatia tunnistab heal juhul esimest printsiipi: igal isikul on võrdne õigus kõige ulatuslikumale vabadusele, mis sobib kokku sama vabadusega kõigi teiste jaoks. Ent sellega peab koos käima ka teine printsiip, mis ütleb, et ebavõrdsused on meelevaldsed, kui need pole just kõigi huvides ja nendega kaasnevad positsioonid ja ametikohad on avatud kõigile.

Eestlased väärtustavad üksikisiku vabadust. Vabaduse realiseerimise oluline eeltingimus on omand. Mida rikkam on inimene, seda suurem on tema vabadus ja kindlustatus. Sellist vabadust nimetatakse filosoofias negatiivseks vabaduseks. See on vabadus millestki. Ent on ka teine vabadus, positiivne vabadus, mis on vabadus millekski. Olla vaba võib tähendada ka oma sidemete ja kuulumise tunnetamist.

Mida rohkemate ühendustega on inimene sidemetes, seda rohkem on tal valikuid ja võimalusi elada täisväärtuslikku ja mõttekat elu. Suhetega tuleb kaasatus, kaasatusega kindlustunne.

Väärtustades majanduskasvu, isiklikku rikkust ja sõltumatust, kasutame küll oma negatiivset vabadust (vabadust millestki), ent eirame positiivset vabadust (vabadus millekski). Vaid vabadus, mis realiseerub suurematesse ühendustesse kuulumise kaudu, annab võimaluse jätkusuutlikuks arenguks ja kollektiivseks identiteediks.

Eestis kurdetakse üha sagedamini ebakindla identiteedi üle. Me ei tea, mis meid ühendab. Oleme võidelnud end vabaks, taastanud oma riigi ja võtnud taas sisse koha demokraatlike riikide peres. Nüüd on maad võtnud nõutus, mida me üldse soovime selle vabadusega peale hakata. Mis on meie iseolemise kaugem eesmärk? Küsime endalt, kes oleme, mida tahame ja kuhu l äheme?

Oleme küll uhked selle üle, et Eesti on iseseisev, et meil on oma rahvusvärvid, oma lipp, oma hümn, oma kroon, oma pass, oma president, oma olümpiavõitjad ja eurolauljad. Aga sellega paljude suhe riiki piirdubki. Eestlased armastavad küll oma rahvast ja kultuuri, ent ei usalda oma riiki. Rahvustunne elab meie hinges, ent ei väljendu meie tegudes. Kui tekiks mingi tõsine oht Eesti iseseisvusele, oleksime muidugi valmis oma riiki kaitsma. Ent kodanikukohustuste igapäevane täitmine ei ole meile saanud enesestmõistetavaks.

Me võtame liberaalsest demokraatiast üksikisiku õigused, ent jätame tähelepanuta selle teise poole, nimelt kodaniku kohustused.

Kuigi elame demokraatlikus riigis, ei tunneta rahvas oma võimu ega tea, kuidas seda kasutada tuleks. Eesti inimesed ei ole valmis oma arvamuse eest seisma ega seda avalikult välja ütlema. Valitsejatel pole aega ega tahtmist rahva arvamust küsida. Poliitikat peetakse räpaseks võimuvõitluseks, millest on parem ennast eemale hoida. Nii ongi parteide pink lühike ja side rahvaga puudulik. Kodanikuühendusi on küll palju, ent nende mõju ühiskonnas on marginaalne.

Kui vaatame ajas tagasi, näeme, et meie rahvuslik identiteet kasvas välja just seltsitegevusest. Kuulumine laulu- ja mänguseltsidesse, karskusliikumine ja ühistute moodustamine andsid nii kokkukuuluvustunde kui ka demokraatia kogemuse.

Ühistegevus ja ühine kultuurikogemus näitasid kätte ühisosa, mida mõisteti kui kultuurrahvust. Vabadussõjast alates hakati mõtlema ka oma riigi peale. Eesti vabariigi loojad juhindusid liberaalse õigusriigi ideaalist, kus kõrvuti inimõiguste austamisega olid väga tähtsal kohal ka ühistegevust toetavad kodanikuühendused.

Nõukogude sõjaline okupatsioon hävitas kõik. Suleti ja pandi põlu alla ühendused, alates patriootlikele tunnetele rajatud Kaitseliidust kuni karskusliitude, piimaühistute ning põllumeeste seltsideni.

Keelustati noorsugu ühendavad kodutütarde ja noorkotkaste liikumine, samuti suleti üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid. Nende vara konfiskeeriti ja majad natsionaliseeriti. Eesti Naisüliõpilaste Seltsi vanad vilistlased meenutasid kord, kuidas varad üle võeti. Seltsi ruumidesse marssisid umbkeelsed sõdurid ja hakkasid tüdrukute ütluste põhjal vara üles kirjutama. Nii sai kirja, et seltsilt võeti üle «7 leksi koni».

1980ndate teisel poolel asuti suure entusiasmiga taastama vanu ühendusi. Enamikule eestiaegsetele kodanikeühendustele puhuti elu sisse. Ent praegu peame tõdema, et nende ühenduste mõju ja tähendus ei ole enam kaugeltki seesama, mis ta oli omal ajal. Inimesed on muutunud ja seetõttu ei saa ka need ühendused enam samamoodi inimesi liita. Kui traditsioone poleks läbi lõigatud, oleks inimesed muutnud neid vastavalt ühiskonna muutumisele.

Nüüd võtsid inimesed üle vana vormi, millesse püüti sobituda. Vabaduse taastamise tuhinas oldi valmis seda tegema, praegu on aga indu märgatavalt vähem. Siiski on neil oluline tähendus just rahvuslike ideaalide edasikandmisel.

Vanade, traditsioonidega ühenduste kõrvale on tekkinud palju uusi, mis koondavad neid, kes tahavad tegelda heategevuse, keskkonnakaitse või mingi huvitegevusega. Et kodanikeühenduste mõju riigi valitsemisele on nii väike, on küll pigem valitsejate ignorantsuse ja oskamatuse kui kodanike vähese aktiivsuse süü. Üheks eestlastele oluliseks ühenduseks on ka perekond, mille tähtsus on paraku oluliselt kahanenud.

Eestlaste identiteet toetub seega pigem mäluühendusele, mille keskmes on eesti keel ja kultuur ning ajalugu, mis jutustab meie ühistest kannatustest. Eestlaste ühtsustunne avaldub sellistel vähestel ülevatel momentidel, nagu iseseisvuse deklareerimisel, Balti ketis või Eurovisiooni võidu puhul.

Vähemalt kord viie aasta jooksul – laulupidudel – näitavad eestlased, et nad on võimelised ühistundeks. Jaan Undusk on 1998. aastal ilmunud essees «Nagu kivikild hamba all» tabavalt kirjeldanud, kuidas eestlane võib sattuda ühistunde küüsi, mille ees muu maailm kartlikult taandub.

Undusk kirjeldab seda nii: «Eestlase siiras ühisemotsioon on tõeliselt ürgne põhjapaks, näotu, vormitu, lömastav. See väljendub kangestuses. Nagu ürginimene pikse ees, kangestub eestlane oma rahvusliku ühisemotsiooni kütkes. Tema käitumine ja mõtlemine on pärsitud, on ainult hingemattev olemine kusagil sügavas ühisuses.

See ei toimikski nagu inimeste vahel, vaid käiks nagu alt maa kaudu.» Ent laulupidu lõpeb ja küünarnukitunne kaob. Küünarnukke kasutatakse küll, ent selleks, et enda hüvede eest võidelda.

Sageli õigustatakse eestlaste poolehoidu individualistlikele väärtustele sellega, et tahame põgeneda Nõukogude aja pealesurutud kollektivismi eest. Paraku on see eksitus. Nõukogude sõjalise okupatsioonivõimu ametlik ideoloogia väärtustas tõepoolest kollektiivseid väärtusi, tegelikult aga tegi kõik selleks, et mingi ühistunne ei saaks tekkida. Need ühiselu vormid, mida Nõukogude võim propageeris, olid eestlaste loomule võõrad ja suuresti vastuvõetamatud.

Niipea kui inimesed tahtsid koonduda gruppidesse mõttekaasluse või huvide alusel, muutus võim valvsaks ja vähimagi kahtluse korral keelas kooskäimise. Vaba aja veetmise eest pidid hoolt kandma kultuurimajad, mis pidid hoidma parteiliselt õiget joont.

Tõsi, oli ka neid kollektiivse tegevuse vorme, mis inimestele omaseks said. Olgu nende näiteks kas või õpilas- ja üliõpilasmalevad, mille asemele praegu midagi samaväärset pole suudetud luua.

Need on aga üksikud valged laigud mustas okupatsiooniajas ja nendegi eesmärk oli ju tegelikult pigem noorsoo ideoloogiline kasvatamine. Nõukogude okupatsioonivõimu ideoloogia polnud mitte kollektivism, vaid totalitarism, mis ahistas nii üksikisiku kui rahvuse õigusi.

Liberaalse demokraatia ehitamine totalitaarse ühiskonna varemetele paneb meid raskesse olukorda. Korraga oleks vaja nii seda, et inimesed saaksid teadlikuks oma individuaalsetest õigustest, kui ka seda, et nad oleksid valmis osast oma vabadusest loobuma ühishüve nimel.

Selleks, et vabaneda totalitaarsest minevikust, on väga oluline isikuvabaduste kaitse. Näeme, et hoolimata 15 iseseisvuse aastast ei ole kusagile kadunud «kõva käe» poliitika ihalejad. Ohtlikult suur hulk inimesi on valmis vabaduse maha müüma, kui vaid saaks kätte mõne isikliku privileegi.

Nii eksisteerib tõepoolest oht, et kui me ütleme, et ühiskond on tähtsam kui indiviid, siis tuleb üks partei ja kuulutab, et tema teab, mis on inimestele hea. Kuni leidub massiliselt neid, kes usuvad, et juht teab, mida inimesed vajavad ning järgnevad talle pimesi, seni peame tuliselt kaitsma individuaalset vabadust. Ent individuaalsete õiguste kaitsmisega kõrvuti ei tohiks unustada ka ühishüve nimel tegutsemist ja ühenduste tähtsust.

Vabades lääne demokraatiates kaitsti pärast Teist maailmasõda ainuliselt liberaalset ideoloogiat, mis väärtustas igaühe vabadust valida endale sobiv elumudel. Sõna «ühendus» ei olnud moes, sest kõigil oli värskelt meeles see, kuidas totalitaarsetes režiimides suruti indiviidi õigused alla väidetava ühishüve nimel.

Ent 1980ndatest alates on pendel liikunud teises suunas. 1980ndatest aastatest on kommunitaristid asunud teravalt kritiseerima liberalismi, millele heidetakse ette, et see ideoloogia muudab inimesed üksikuteks aatomiteks, kel pole teiste inimestega sidet. Kommunitarism rõhutab kodanikuks olemist ja seotust ühendustega.

Kommunitaristid seavad kahtluse alla selle, et «õigus» on ülem kui «hüve» ja et inimene on vaba valima seda, mida ta tahab. Järgides vanakreeka filosoofi Aristotelest, ütlevad nad, et me ei saa õigustada poliitilisi korraldusi ilma viiteta ühistele eesmärkidele ja et me ei saa oma isiksust mõista ilma viiteta oma rollile kodanikena ja osalistena ühistegevuses.

Tundub, et ka Eesti ühiskond vajaks praegu liberalismile tasakaaluks oluliselt rohkem kommunitaristlikku mõtlemist, mis tuletaks meile meelde, et inimesed vajavad õnneks veel midagi muud peale individuaalse vabaduse realiseerida oma hea elu mudelit.

Inimesed vajavad ka tunnet, et nad on seotud mingite suuremate ühendustega, millesse kuulumine annab nende olemasolule suurema tähenduse. Koos seotusega tekib ka vastutustunne, ilma milleta pole meie rahval kindlustunnet ega tulevikku.