Ma räägin. Ma ütlen kellelegi midagi. Ta saab aru. Mul on hea meel. Meil on hea meel.

«Tekstist masinani» fookuses on sõnad, masinad ja moodustamise kunst. Ühisnimetajad: ühendused, ühenduste katkestamine, katkestamises põneva leidmine, eksitamise võimaldamine ja eksituses liikumise võimalikkus.

Küsimus: kas keele sees midagi on? Kuidas ta välja näeb? Kas see on lihtne või keeruline, ilus või kole, ei midagi ütlev või midagi ütlev või kõike ütlev või enam kui kõike ütlev? Pettumus või üllatus? Kas aru saamiseks tuleb kulutada jõudu või saab niisama hakkama?

Olemise koda

Näitusel eksponeeritakse

21 kunstniku töid Eestist ja välisriikidest. Tundub, et lähtutakse eeldusest, et keele sees midagi on ja seda saab vaadata, kas või peeglitega. See, mis keele sees, on olulisem kui see, mis keelest välja paistab. Keeles asub olemise koda, saladus.

Või vastupidi, keeles ei asu mingit koda ega saladust, kuid kuna keelele on fokuseeritud, siis temalt midagi ikka tahetakse või oodatakse. Järelikult tuleb kuidagi keelde sisse pääseda.

Aga kuidas pääseb? Tuleb nihutada ja nihestada. Tuleb midagi ära võtta või lisada, ümber pöörata või vahetada. Üks variant on luua kunstlik keel, paralleelsus, millesse elama minna või varjuda.

Keelt ja elukohta ei saa kindlasti segi ajada. Sel näitusel võib see hõlpsalt juhtuda.

Tööd on kui interjööri elemendid, vaiksed ja omaette. Neist ja ruumist moodustub näiteks korter, kus võiks põhimõtteliselt ka elada.

Korteri (maa-aluse) keskmes on eelmisel Veneetsia biennaalil Sloveeniat esindanud Vadim Fishkini töö «Kujuteldavate kohtade sõnaraamat», tähelepandavaim eksponaat. Kunstnik tõlgib kirjanduslikku materjali heli- ja pildikeelde. Sõnadest saab müra, mürast analüüsiobjekt. Ruumis keerutab keel. Videoekraanil vonkleb keele graafiline esitus.

Tagaruumikunst

See on ka, tundub, et ainus lõpetatud töö näitusel. Lõpetatud, et võtab mingi kuju. Teda võib mõista ja kõnelda, ilma et tööväline tähistaja (keel põses tehtud, mõni krüptiline kontseptsioon, lihtsalt suvaline ese, viide jadale, kontekstile, liikumine ruumis) peaks sekkuma. Nii-öelda eneseküllane masin. Selle jutuga lähen ma küll teksti mõistega vastuollu, aga okei.

Teistest töödest ei ole võimalik ses mõttes aru saada, et nad jätavad pooliku või mitte tõsiselt tehtud töö mulje. Selline tagaruumikunst, kus midagi nagu toimuks, aga toimuva mõistmiseks peaks tundma koode. Tundub, et 21. sajand ei taha sellistest asjadest enam kuulda. 21. sajand on tagasiminek konservatiivsuse ja suurte eepiliste narratiivide juurde. Vähemalt algus on seda näidanud.

Niisiis ei ole näitus rohkem kui huvitav. Huvitav on. Ja vajalik. Neile, keda huvitab küsimus tulevikust, näiteks. Et kuidas saab tulevat tekstuaalselt vormida, väljendada, mõista.

Kunstisündmuse asemel võibki seda võtta kui imaginaarset tuleviku muuseumi (mis ei loo, vaid säilitab). Sellist, mida ei ole ega tule.

Kelle tööd on näitusel väljas?

• Eestist: Eesti kunstnike 14NÜ, Jüri Ojaver, Tanja Muravskaja, Sandra Jõgeva, Erkki Luuk, Kivisildnik, Mihkel Kleis, Toomas Thetloff, Andres Lõo, Barthol Lo Mejor, Hanno Soans, Fabrique & She_Is_System64 ja Katrin Parbus & Kaur Garšnek

• Välismaalt: Vadim Fishkin (Sloveenia, esindas riiki Veneetsia biennaalil), Hans Hemmert (Saksamaa), Karina Siegmund (Saksamaa), Nikolai Baitov ja Sveta Litvak (Venemaa) Moskvast.

• Projekti peaesineja on e-poetess AGF Berliinist, kahekordne Prix Ars Electronica laureaat ja poem-producer, kes esineb 24. veebruaril kell 18 Tartu Botaanikaaias.

Näitus

«Tekstist masinani»

Kuraator Kiwa

3. märtsini Tartus Rael Artel Gallerys (Kompanii 3/5)