Mitte just kõige eestisõbralikum, kuid samas sugugi mitte Kremli-meelne politoloog Aleksandr Astrov kirjutas 6. mail oma blogis: «Peamine eestlaste ja siinsete venelaste vaheline piir ei seisne nende suhtumises ajalukku. Põhierinevus on suhtumises riiki. Mitte ainult sellesse riiki, vaid riiki üldse, riiklusesse.»

Üldse olen märganud, et paljud targad, haritud ja peenetundelised inimesed kaotavad Tõnismäe mälestusmärgi teemal sõna võttes suure osa oma tarkusest, haritusest ja peenusest. Kohtan ülikoolis kolleegi. «Ansip erru!» – «Tere sulle ka, miks?» kostan vastu. Järgneb pikk standardne loetelu. Ning küsimus: «Oled nõus?» «Ei, nii suur Ansipi fänn ma nüüd ka ei ole.»

Kujutlegem, et peaminister tõepoolest astub tagasi. Valitsuskoalitsioon laguneb, sellele järgneksid suure tõenäosusega erakorralised valimised, mille ülekaalukaks võitjaks oleks Andrus Ansip. (Jutuajamine leidis aset mai algul, arvamusküsitluste andmeid veel polnud.)

Lähen edasi. Kohtan teist kolleegi. «Savisaar vangi!» Järjest paremaks läheb. «Tere! Miks?» Järgneb pikk igav loetelu. Ning küsimus: «Oled nõus?» «Ei, nii suur Savisaare sõber ma nüüd ka ei ole!» Savisaare ja tema erakonna seis ei ole kiita, märtrioreool aitaks teda väga.

Lugedes nii mõnegi intellektuaali sõnavõtte, eriti neid, mis sisaldavad konkreetseid retsepte, tekib päris kõhe tunne. Kui kõige primitiivsemate kultuuride esindajad oskavad kaheni lugeda, siis meie intellektuaalidel on see oskus pahatihti redutseerunud üheni. Juba teist sammu ei suudeta või ei taheta ette näha.

Loomulikult saame aru, et Ansipi erru ja Savisaare vangi saatjad peavad silmas midagi muud ja palju suuremat. Poliitiliste ja juriidiliste terminite taga peitub ontoloogiline nördimus – ühed ei taha elada riigis, kus Ansip on peaminister, teised riigis, kus Savisaar naudib vabadust. Seega ei taha nad muuta poliitilist olukorda, vaid tegelikkust ennast. Rahulolematus maailmaga on intellektuaali, eriti vasakpoolse intellektuaali üks baasintuitsioone.

Tulles tagasi Astrovi juurde, peab tunnistama, et ta fikseeris olulise probleemi; paraku valmistab tema lähenemisviis pettumuse. «Venelased» ja «eestlased» on tal valmissildid, mis ei selgita, vaid pigem varjutavad probleemi olemust. Pealegi rõhutab ta, et «meie» (st Eestimaa venelased) oleme alles kujunemas. Teesi arutamine nii Astrovi enda kui ka tema blogi külastajate poolt on pigem nördimapanev. Selgub, et vastandus «venelased–eestlased» taandub veel algelisemaks – «meie–nemad».

Ent riiklusse suhtumise erinevuse probleem on tõepoolest olemas ja aprillisündmuste kontekstis vägagi oluline. Kuid subjektid ei ole siin venelased ja eestlased rahvustena ega nende rahvuste esindajatena, vaid kultuurid tervikuna. Selle teesi juurde naasen artikli lõpus, praegu peatume lühidalt tähtsamatel võimuga seotud erinevustel vene ja eesti kultuuris.

Kõik algab keelest. Tähtsamad riiklusega seotud mõisted on eesti ja vene keeles nii erinevad, et isegi tõlkimisel võib tekkida raskusi. Ülar Ploom juhtis mu tähelepanu sellele, et nii mõnelgi siinsetest venelastest on raskusi Eesti ühiskondliku korra määratlemisega seetõttu, et vene respublikanskij stroj ei seostu vabariikliku korraga: vene termin on suunatud ühiskonna sisse (vaba on kodanik), eesti termin aga väljapoole (vaba on riik). Semiootika seisukohalt on vastavate eesti ja vene sõnade tähendus küll sama, nende sisu aga põhimõtteliselt erinev.

Veel ilmekam näide on eesti kultuuri jaoks nii oluline mõiste nagu omariiklus. Seda lihtsalt ei saa tõlkida vene (ja mitte ainult vene) keelde. Astrovi teesiga riiklusest (ütleksin: omariiklusest) kui eesti identiteedi olulisest alusest võib teatud reservatsiooniga nõustuda, nagu ka väitega, et selline olukord on üsna omapärane, kuid arusaam, et nimelt vene situatsioon on normaalne ja tavaline, tekitab nõutust.

Tegelikult on võimusemiootika vene kultuuris eesti omast omapärasemgi, igal juhul palju keerulisem. Võib isegi öelda, et identiteedi aluseks on just võõras võim. Pole ühtegi perioodi Venemaa ajaloos, kus vene rahvas oleks tundnud end oma riigi subjektina. Võim on alati võõrvõim. Tihti räägitakse okupatsioonist. Tsitaate selle kohta võiks tuua rohkesti, piirdun vaid kirjanik Valentin Rasputini avaldusega:

«Täna me elame okupeeritud maal, selles ei saa olla vähimatki kahtlust... Võõrad juhtimis- ja majandamismeetodid, rahvusvarade väljaviimine, põlisrahvas kolmanda sordi inimeste seisundis, võõras kultuur ja võõras haridus, võõrad laulud ja kombed, võõrad seadused ja pühad, võõrad hääled massikommunikatsioonivahendites, linnade ja külade võõras arhitektuur – pea kõik on võõras, ja kui lubataksegi oma, siis okupatsioonirežiimi kasinate normide järgi.» (Sovetskaja Rossija 2005, nr 32/33).

Mõistagi esindab Rasputin üksnes vene rahvuslaste mentaliteeti. Siiski ei pea ükski sotsiaalne või poliitiline rühmitus Venemaal riiki päris omaks, ja jutt on ennekõike sellest enamusest, kes hääletab Putini poolt. Kuid ka läänemeelsed, kes peavad Venemaad euroopalikuks riigiks, möönavad tavaliselt, et nii on vaid põhimõtteliselt, tegelikkuses on aga võimu haaranud kaabakad.

Okupeeritud maa puhul tekib paratamatult küsimus, kes ta okupeeris. Vastused on üsna standardsed: juudid, USA või lääs tervikuna. Proportsioonid võivad olla erinevad, kuid üldiselt on see kompleks stabiilne. Nii iseloomustatakse olukorda postsovetlikul Venemaal; sellest arusaamast ei välju ka president Putin, kes nimetas NLi kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks katastroofiks. Siiski peab nii mõnigi rahvuslane just teda juudi/lääne võimu tugisambaks; eesti lugejal on ehk huvitav teada, et vene rahvusäärmuslaste saitidel figureerivad vaidlustes Putini rahvuse üle kaks varianti: juut või eestlane.

Kas siis vene rahvas tundis ennast Nõukogude võimu perioodil hästi? Sugugi mitte. Tavaline on väide, et just vene rahvas kannatas kõige enam Nõukogude võimu all ja see Venemaale võõras võim on toodud läänest: saksa raha ja emissarid, saksa-juudi marksistlik teooria, juudid komissarid ja timukad, läti kütid ja timukad, tðehhid, ungarlased, hiinlased jt (viimaste sündmustega seoses suurenes järsult eestlaste väidetav roll bolðevistliku diktatuuri kehtestamisel ja selle rahvusvahelisel tunnustamisel).

Niisiis oli Nõukogude võim vene vaenulike jõudude kehtestatud ja nendesamade jõudude poolt hävitatud. Aga enne 1917. aastat? Täpselt sama lugu. Lenini teesile, et impeeriumis on kõik rahvad rõhutud ja vene rahva traagika seisneb ka tema olukorra kahemõttelisuses: ta on samal ajal nii rõhuja kui ka rõhutu, võinuks alla kirjutada suur osa vene liberaalsetest ja vasakpoolseist publitsistidest. Kuid ka parempoolsete ja rahvuslikult meelestatud autorite jaoks oli võim võõras.

Peeter I oli viimane vene soost valitseja. Kõik järgmised olid sakslased. Tõsi, nii Anna Ioannovna kui ka Jelizaveta Petrovna olid vene soost, kuid reaalne võim riigis kuulus sakslastest soosikutele Münnichile (vene traditsioonis Minich; ta oli muide tihedalt seotud Eestiga ning maetud oma Luunja mõisa) ja Bironile.

Ka Peeter I kohta liikus visalt kuuldusi, et ta olevat läänes (Rootsis, Saksamaal) ära vahetatud, troonil on vale tsaar. Tõsi küll, just saksa soost valitsejad olid vene rahvusluse mudeli loojad ning esimeseks vene rahvusluse ideoloogiks võiks pidada Katariina II. See asjaolu võis olla traumeeriv ka tsaaridele endile. Vaieldamatult oli neist kõige suurem rahvuslane Aleksander III, kellele meeldis mõelda, et ta ei ole Aleksander II poeg, vaid hoopis sohilaps, et temas oleks «kas või tilk vene verd»: rahvus oli tema jaoks olulisem oma ema ja enda heast nimest ning isegi trooni legitiimsusest.

Kui riik on võõras ja ahistav, siis mis on vabastav ja oma? Kaks asja – mäss ja sõda. Eriti olulised on need kaks sõda, mis kannavad Isamaasõja nime ja mälestus nendest on kustumatu.

Postmodernistliku üleilmastumise tingimustes kaovad ajalised ja ruumilised piirid ning muinasaegsed legendid, arved ja solvangud tunduvad värsketena. Nii on ka vene rahvusluse igihalja traumaga – legendiga varjaagide kutsumisest ja Vene riigi tekkimisest. Vene vanimas kroonikas (11. sajandi lõpp või 12. sajandi algus) räägitakse, kuidas korratusest väsinud rahvad kutsusid varjaage (viikingeid) enda üle valitsema. 6370. aastal (st aastal 861) palusid nad: «Meie maa on suur ja külluslik, aga korda temas pole. Tulge meid valdama ja valitsema.» Ja nii tulidki Rjurik, Sineus ja Truvor ning valitsesid maad.

Niisiis seisneb esimene trauma selles, et tulevase Venemaa elanikud ei suutnud ise endale riigikorda luua. Selleks tuli kutsuda võõramaalased. Varjaagide kutsumine on siiani ägedate vaidluste objekt, kusjuures vaidlustatakse nii selle tõiga olemasolu (siiski toetavad seda kaudselt skandinaavia allikad) kui ka varjaagide rahvuslik kuuluvus. On näiteks väidetud, et tegu pole üldse skandinaavlastega, vaid polaabi slaavlastega või sakslastega (pole küll selge, miks sakslased on rohkem slaavlased kui skandinaavlased, kuid seda väitis juba germanofiil Lomonossov).

Teine aspekt ei ole sugugi vähem traumaatiline ega puuduta riiklust, vaid etnilist identiteeti. Asi on selles, et just need viikingid olidki russid (venelased), need aga, kes neid kutsusid, olid «tšuudid, sloveenid, krivitšid ja vessid». Kaks keskmist hõimu on slaavlased, esimene ja viimane aga soomeugrilased. Esimene nimi tähistas vepslasi ja lüüde, vahel ka eestlasi. Muuseas inkrimineeritakse Putinile nimelt, et ta on «valgesilmne tšuud» ehk eestlane. Viimane sõna (vess) aga on vähem selge. See võib tähistada nii sürjakomisid kui ka taas vepslasi.

Venemaa (Russ) tekib koos varjaagide tulekuga. Ka hilisemad allikad toetavad versiooni, et venelased (russ) olid viikingid ja Kiievi Venemaa viikingite riik nagu Normandia, Sitsiilia ja pärast Hastingsi lahingut ka Inglismaa. Niisiis ei ole vene võim venelaste võim ja pole seda kunagi olnud.

Kõik seniöeldu puudutab ainult vene võimuga seotud kompleksi ilmalikku dimensiooni, kuid sugugi vähem tähtis pole sakraalne. Nimelt on Venemaa püha maa, vene rahvas on püha rahvas ja Vene tsaar on jumal.

Tsaarivõimu sakraalseid aspekte on põhjalikult uurinud Boriss Uspenski, Tartu-Moskva semiootikakoolkonna juhtivaid teadlasi. Ta näitab, et tsaari jumaldamine Venemaal on ühelt poolt seotud Bütsantsi traditsiooni jätkumisega, teiselt poolt selle moonutatud tõlgendamisega paganlike mudelite mõjul. Seda mudelit mõjutasid omakorda riikluse kontseptsioonid ning ennekõike 15. sajandi lõpul, 16. sajandi alguses tekkinud kontseptsioon, mille kohaselt Moskva on kolmas Rooma, mille tagajärjel Moskvas kehtestati oma patriarhaat ning Moskva suurvürst võttis endale tsaari tiitli.

Seda tiitlit ei interpreteeritud politoloogiliselt, vaid mütoloogiliselt: tsaar on põhimõtteliselt erinev Euroopa kuningatest, keisritest ja Bütsantsi basileustest. See tiitel ühendab Vene tsaare ühelt poolt Vana Testamendi kujudega nagu Taavet ja Saalomon, kes slaavi tõlkes olid nimelt tsaarid ning liturgiliselt Kristuse endaga, kes on universumi tsaar. Etümoloogia seisukohalt on see konstruktsioon muidugi täiesti fantastiline, kuna «tsaar» on nagu saksa «Kaiser» tuletatud Caesari nimest. Uspenski analüüsib hoolikalt Venemaal välja kujunenud tsaarivõimu sakraliseerimispraktikat, mille aluseks on maagiast tulenev usk topeldamisefekti. Enamik rituaale, mis on seotud nii tsaari- kui ka hiljem keisrivõimu pühitsemisega, on korduvad. Üks märgib monarhi maist (tsaar), teine taevalikku (jumal) palet.

Pangem tähele, et analoogiline kahestumine puudutab ka Venemaad ennast. Teda ristiti kaks korda – 10. sajandi lõpus tegi seda vürst Vladimir, kuid see oli n-ö ajalooline ristimine. Kuid on olemas veel teine, sakraalne ristimine, mis leidis aset peaaegu tuhat aastat varem. Venemaa ristis oma misjoniretkel apostel Andreas, kellest sai maa taevalik patroon (et 1. sajandil mingit Venemaad polnud veel olemas, on ajalooline, kuid mitte sakraalne fakt).

Arusaam, et Venemaa ei ole selline maa nagu teised, vaid on püha maa, hakkas välja kujunema 13. sajandil pärast mongolite vallutust. Idee aga venelastest kui pühast rahvast tekkis veel palju hiljem, selle formuleerisid luuletaja Tjuttšev, kirjanik Dostojevski ja hilisemad slavofiilid. Venemaa on teispool argimõistust. Vene rahvas ei ole püha seepärast, et ta on teistest parem, vaid seepärast, et ta õigeusku säilitades on Jumalakandja.

Tõmbame otsad kokku. Võimu sakraalsed ja sekulaarsed aspektid on Venemaal ühelt poolt karjuvas vastuolus, teiselt poolt aga toetavad ja tugevdavad teineteist. See, et tsaar on Jumal ja riigivõimul on selged sakraalsed funktsioonid (mis säilisid ka pärast tsaarivõimu kukutamist: vrd Lenini, Stalini kultust, samuti Jeltsini kultust tema valitsemise alguses ja praegu Putinit), ei lähenda võimu inimesele, vaid viib saavutamatusse kõrgusesse.

Uspenski näitab, et võimu sakraliseerimisel oli pahupool: vene anarhia, mis väljendus pidevais mässudes ja isehakus (samozvantšestvo) – nii nagu vene keelde on peaaegu võimatu tõlkida mõistet omariiklus, on seda spetsiifilist vene fenomeni eesti keeles raske isegi nimetada. Isehakanud tsaare oli Venemaal kümneid, võib-olla sadu: ainuüksi Peeter III oli paarkümmend.

Nende pretensioonid legitiimsusele ei rajanenud tavaliselt juriidilistel, vaid sakraalsetel asjaoludel. Nii oli skopetside juht Kondrati Selivanov (18. saj lõpp) tsaar seepärast, et ta oli Kristus (samas maise tsaarina oli ta keiser Peeter III; samuti oli Peeter III Jemeljan Pugatšov).

Kõige radikaalsemalt püüdis seda dilemmat lahendada Puškini sõber Pjotr Tšaadajev, kelle meelest on tsaarivõim tarbetu dubleerimine – piisab sellest, et on taevane tsaar. Paljudele oma kirjutistele pani ta epigraafiks sõnad Meie Isa palvest: «Sinu riik tulgu», kusjuures ta ei tõlgendanud neid eshatoloogiliselt, vaid poliitiliselt. Vähem radikaalse variandi pakkusid slavofiilid, kelle kontseptsiooni kohaselt on vene rahvale iga võim võõrvõim ja sellepärast kutsutigi varjaagid ning venelasi valitsevad võõramaalased. Rahval ei ole võimuga mingit pistmist. Aga jätku võim ka rahvas rahule.

Nüüd tekibki küsimus, kes on kõikide nende ideede ja kontseptsioonide kandja: venelased üldse? Mingil ajal elanud venelased? Ja kuidas on lood Eesti venelastega? Neile küsimustele ei saa vastata, sest need on ebakorrektsed. Inimeste (ükskõik kas indiviidide või tervete rahvaste) taandamine kultuurimudelitele on levinud viga, mille ohvriks langes ka Aleksandr Astrov. Mudelite kandja on kultuur tervikuna.

Kultuur on inimesest suurem – keegi ei mahuta tervet kultuuri –, aga ka väiksem. Erinevalt kultuurist, mis kujutab endast keeldude, normide ja stereotüüpide kogumit, on inimesel midagi, mida kultuuril ei ole: valikuvabadus. See aga tähendab, et iga inimene võib olla stereotüüpidest üle või neid oma veendumuste kohaselt transformeerida. Seda näeme ka Eesti venelaste puhul.

Muidugi paistavad rohkem silma need, kes anarhilise mässu vaimus lõhuvad aknaid ja rüüstavad poode, kuid venelased on ka politseinikud, kes neid tõkestavad. Etnilistel venelastel on suur osa Eesti politseis, päästeteenistuses ja teistes ühiskondlikku korda tagavates struktuurides. Ma ei arva, et nad on kuidagi halvemat sorti venelased.