Välguga ei tohi pildistada, koonduda tuleb keskmisematesse ridadesse, sest siis on esinejail teist parem ülevaade. Sellise produtsendi palvega algas Lou Reedi 1973. aastal loodud rokkooperi «Berlin» taasettekanne linnahallis.
Minimalism, kontrastid ja intiimne «Berlin»
14. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ega esinejad publikut eriti vaadanud. Saal oli kottpime, artistidele voolas vaid paar prožektorit. Lou Reedi, ta bändi ja Londoni filharmoonikutest koosneva väikese orkestrikoosluse ning lastekoori, kes kõik olid lavale sätitud, selja taga vilkusid Julian Schnabeli tehtud videokaadrid.
Enamik bändiliikmeid olid riietatud musta. Lou Reed mitte, ka orkester ja koor kandsid valget. Minimalism ja teravad kontrastid. Pole vaja kehade ja värviküllusega uhkeldada, «Berlin» on tõsine plaat.
Plaat kahe inimese armastusloost Berliini müüri aegses Berliinis, fassbinderlikult dekadentlikust ja traagilisest armastusloost, mille osadeks on vägivald, narkootikumid, mitmesuunaline meeleheide, tüdimus, hallid toonid jne.
Nii mõnigi peab «Berlini» üheks kõigi aegade kõige kurvemaks plaadiks.
Nüüd oli aeg see kurb plaat Tallinna publikule ette kanda. Mul oli algul väike mure, et kuidas seda plaati, mida oled harjunud kodus kuulama – võimalik et üksi, võimalik et öösel –, rahvahulgaga koos kuulata saan.
Sellele muidugi oligi mõeldud vähese valgusega ja inimeste kadumisega. Tekkis intiimne atmosfäär, mida minu teadvuses küll segasid ja varjasid kujutlused meie ümber siiski monumentaalsena seisvast linnahallist. Eks linnahalli ja Berliini või «Berlinigi» vahele saaks mingeid paralleele tõmmata, kui väga tahta.
Võrreldes plaadiga olid Lou Reed ja taustajõud lood kõvasti ümber arranžeerinud. Mis on loomulik. Plaat on vaiksem ja mu meelest elektrilisem. Kontserdil laulis koor, pea iga lugu arenes lõpuks mingiks laiendatud jam-session’iks, milles puhuti kakofooniliselt pasunaid, trumm lõi offbiiti ja koor kriiskas nagu kassipulm.
See oli ilus ja meeldiv. «Oh Jim» sai endale 70ndate alguse Miles Davise asju meenutava okeaaniliselt voolava vormi. Ka muusikud said oma musicianship’i demonstreerida ja kontrabassimees tegi ühe soolo, mida kõik imetledes vaatasid, trummar trummide tagant vaatas kõige imetlevamalt ja kaasaelavamalt.
Lou Reed oli tagasihoidlikult kaasaelav. Liikus vähe, 66-aastane mees tundus üsna põdur. Aga ega elu koos Warholiga ja sealt edasi kerge olnud.
Kontsert
Lou Reed
11. juulil
Tallinna linnahallis