Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaak Allik: jaanalinnulik kokkuhoiupoliitika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaak Allik. | FOTO: Peeter Langovits.
Endine kultuuriminister Jaak Allik kirjutab, kuidas avaliku sektori kulutuste kärpimise varjus jäävad oma tööst ilma tegelikult inimesed, keda me vajame.

Kolmapäevase Postimehe juhtkirjast võisime lugeda, et Eestis töötab ministeeriumides kokku mitukümmend tuhat inimest ja umbes teist samapalju nende hallatavates asutustes. Just nende inimeste (mitte aga näiteks päästeametnike) koondamises näeb nimetu juhtkirjanik riigieelarve päästevahendit.


Olen juba kümmekond aastat jälginud, et eelarveraskuste ilmnemise korral pasundavad populistlikud erakonnad väljapääsuna avaliku sektori koondamisest (palkade külmutamisest, tegevuskulude kärpimisest jne).


Sellele järgneb ajakirjanike ning nende poolt manipuleeritavate lugejate kiidukoor säärasele ideele ning järjekordne pahameelelaine muidusöövate ametnike suhtes. Tavaliselt leidub ka mõni pealiskaudne poliitik (seekord oli selleks Kristiina Ojuland), kes veelgi hagu tulle loobib.


Siis võime mõne ajalehe tagaküljelt lugeda, et tegelikult oleme riigiametnike suhtarvu poolest elaniku kohta kusagil Euroopa Liidu viimaste hulgas (meil ju õhukeseks hööveldatud riik!) Ja seejärel, kui ajakirjanduses nii palavalt heaks kiidetud koondamine kätte jõuab, selgub, et konkreetseiks koondatavateks on politseinikud, päästetöötajad, õpetajad, ooperilauljad jne, mis tekitab ajakirjanduses uue pahameelelaine eriti kuritahtlike ametnike suhtes.


Täpselt niikaugele ongi nüüd Postimees jõudnud, nimetades siseministeeriumi koondamiskava väljapressimiseks.


Sääraste hinnangute autorid võiksid ehk hetke mõelda, et Eestis on
11 ministeeriumi (pluss riigikantselei). Seejärel saaks heita ju pilgu ministeeriumide kodulehekülgedele veendumaks, et ka suurimates neist ei ületa ametnike arv 250 inimest. Seega ei tööta meie ministeeriumides mitte mitukümmend tuhat, vaid kõige rohkem 2500 ametnikku, lisame riigiametid ja saame arvuks (jällegi maksimaalselt) 5000.


Koondades neist kaheksa protsenti (see on kindlasti võimalik) ja arvestades riigiametniku keskmiseks kuupalgaks isegi 20 000 krooni, näeme, et selle operatsiooniga saaksime säästa kõige rohkem 120 miljonit krooni, seega umbes vabadussamba hinna, mis moodustaks vajalikust eelarvekärpest mitte enam kui 1,5 protsenti. Kogu teema pole vist kõneväärtki?


Olen korduvalt juba kirjutanud, et avalik sektor, mida kavatsetakse kaheksa protsenti koondada, tähendab Eestis ministeerimide eelarvete kaudu palka saavaid politseinikke, tuletõrjujaid, piirivalvureid, kaitseväe ohvitsere, diplomaate, õpetajaid, teadlasi, muuseumitöötajaid, näitlejaid  jne. Seega kõiki neid, kes ongi Eesti riigi olemasolu kehtestajad ja õigustajad.

Jah, neid inimesi on meil tõesti umbes 30 000 ja nendest kaheksa protsendi koondamine annaks kokkuhoidu umbes 500 miljonit (sellist suurusjärku ju ministeeriumidelt nõutaksegi), aga kas me seda soovime ja kas me sellist riiki tahtsime?


Kuuldes ideest avaliku sektori tegevuskulusid vähendada, peaks tõsine ajakirjandus rõõmuhõisete asemel hoopis appi hüüdma.


Vastasel korral on ta sama tark kui peaminister, kes ühel ja samal pressikonverentsil räägib avaliku sektori kulude drastilisest kärpimisest ja eitab kavatsust vähendada õpetajate palka.
Majanduslanguse korral tuleb paratamatult kokku hoida ja Eestis saab kindlasti seda teha. Kuid kas poleks ajakirjanduse ülesandeks eelarvesse ja ka rahvastikuprognoosi tõsiselt süveneda ja leida tegelikud priiskamise- ja säästuallikad?


Kirjutasin Postimehes juba aastaid tagasi, et meil ei jätku vahendeid, ja mis peaasi, püssiga mängida soovivaid ning terveid poisse, et mehitada hulk paralleelseid relvastatud struktuure (kaitsevägi, politsei, päästeteenistus, piirivalve, eraturvafirmad). Tundub, et saabumas on aeg, kus see tõsiasi hakkab muutuma karjuvaks.

Reservohvitser Leo Kunnas kurdab, et oleme (hoolimata tohutust rahakulutusest) loonud kaitseväe asemel nukuarmee, kes meid kaitsta ei suuda. Tema arvamus on kindlasti autoriteetne, kuid ta näeb selle põhjusena millegipärast teatud poliitikute ja mõne erakonna pahatahtlikkust.


Kuna nüüd oleme teel ka päästeteenistuse poole, kel pole vahendeid päästmiseks, ning nõrgendamas korrakaitset selleni, et kord jääb kaitsmata, siis tuleks ehk kogu probleemile otsa vaadata ning jõuda lõpuks selleni, et miljonilise rahva juures saavad välis- ja sisekaitse, piirvalve ning päästeteenistus olla vaid üks tervik.


Seega on selles valdkonnas vajalik täiesti uus paradigma, kuid seni on vastuvõtmatuks kuulutatud isegi ettepanekud, et olukorras, kus noormeeste füüsiline ettevalmistus on üha nutusem, võiks uute ujulate ja lasketiirude rajamine olla kaitseministeeriumi eelarvereal.


Äkki võiks uuriv ajakirjandus heita pilgu ka meie kolme omavahel konkureeriva luureteenistuse (kaitsepolitsei, teabeamet ja sõjaväeluure) eelarvetele ja avastada, et tegemist on summaga, mis on lähedane kogu meie rahvuskultuuri ülalpidamiseks kuluvaga.


Mujal maailmas on parlamendikomisjonid ja ajakirjandus just paikadeks sääraste probleemide avastamiseks ja arutamiseks. Meil tegeleb parlament valitsusele takkakiitmise ja iseenda palgaküsimusega, ajakirjandus aga heietab aastast aastasse jutte ametnike kohvijoomisest. Tekib küsimus, kas äraostetuna või pealiskaudsusest?

Tagasi üles