Kui 1926. aastal järeldas Tartu Ülikooli (TÜ) geograaf August Mieler erivanuste kaartide võrdlemisel, et Peipsi järves asuva Piirissaare pindala on viimase paarisaja aasta jooksul vähenenud ligi 62 protsenti, siis tänaste TÜ geograafide arvates ei ole saare pindala järkjärguline vähenemine seni kuigi veenvalt tõestatud.
Praegusaegset Peipsi järve iseloomustab põhjarannikul suhteliselt püsiv veetase ja rannajoone kuju ning lõunaosas aeglane veetaseme tõus, kirjutasid ajakirja Eesti Loodus numbris 11/2009 TÜ geograafid Brit Peensoo, Tiit Hang ja Raivo Aunap.
Seda seostatakse maapinna ebaühtlase neotektoonilise liikumisega. Nii kerkib maapinf järve põhjaosas 0,2-0,4 mm aastas, samal ajal kui järvenõo lõunaosa vajub kiirusega 0,8 mm aastas. Nõnda valgub vesi aeglaselt lõuna suunas. Seda tõestavad kasvõi madalate rannikupiirkondade üleujutused aga ka jõesuudmete äge soostumine.
1926. aastal järeldas TÜ geograafiakabineti vanemassistent August Mieler, et Piirissaare pindala on paarisaja aastaga vähenenud 20,08 km2-lt 7,59 km2-ni, ehk ligemale 62 protsenti.
Hilisemad kaardivõrdlused on näidanud, et selline märkimisväärne kahanemine ei ole olnud ühtlane, vaid väga kiire kuni 19. sajandi keskpaigani ja sealt alates on saare pindala olnud peaaegu muutumatu.
Saamaks ülevaadet Piirissaare rannajoone ja saare pindala muutustest viimase saja aasta jooksul võrdlesid artikli autorid omavahel kolme kaarti: Vene üheverstalist kaarti (1900) mõõtkavas 1 : 42 000, NSVLi O-süsteemi topokaarti (1947) mõõtkavas 1 : 25 000 ja Eesti põhikaarti (1997) mõõtkavas 1 : 10 000. Igaüks neist on omal ajal olnud tolle aja kaartidest täpseim ning võimalikult suure mõõtkavaga, peale selle on kaardid koostatud küllaltki võrdsete ajavahemike tagant.
Rannajoonte võrdlus näitab, et aja jooksul on saare rannajoon tõepoolest mõneti muutunud. Neilt kaartidelt mõõdetuna on Piirissaare pindala verstakaardil 7,42 km2, O-süsteemi kaardil 7,67 km2 ning põhikaardil 8,01 km2. See tulemus nagu ka rannajoonte võrdlus, toetab pigem saare pindala kasvu tendentsi viimase saja aasta jooksul.
August Mieler käsitles oma töös Piirissaare pindala ning rannajoone muutusi, võrreldes omavahel eriaegseid ja eri mõõtkavas kaarte: 1796. aasta L. A. Mellini kaarti, 1839. aasta C. G. Rückeri kaarti ja 1900. aasta Vene üheverstalist kaarti. Nende kaartide põhjal pindala kahaneb: 20,08 km2, 9,38 km2 ning 7,59 km2.
Mellini kaardil pole täpset mõõtkava, arvutuslikult on see umbes 1 : 200 000. Kuigi Mellini kaartide matemaatiliseks aluseks olevate punktide asukohad on määratud astronoomiliselt, on nende kaartide miinuskülg just geodeetilise aluse puudumine, mistõttu on need kartograafiliselt ebatäpsed. Et tema kaartidel on moonutatud nii objektide kuju kui ka suurust, ei saa Piirissaare pindala Mellini kaardilt täpselt mõõta.
Rückeri kaart on esimene täpsel geodeetilise alusel põhinev kaart, kuid ei sobi ikkagi Piirissaare pindala muutuste analüüsiks. Täpsusastmelt oli kaart küll oma aja kohta hea, ent saare idaosa, mis kuulus tollal Peterburi kubermangule, ei ole Rückeri kaardile kantud. Mieler oma töös ületas nimetatud puudujäägi sellega, et asendas puuduva saareosa märksa hilisemalt Vene üheverstaliselt kaardilt võetuga, mööndes, et selline käsitlus võis põhjustada arvuliste väärtuste ebatäpsuse.
Võrreldes kahe eelkäsitletud kaardiga on Vene üheverstaline kaart kahtlemata täpsem ning Piirissaare kuju üsna sarnane nüüdiskaartidel kujutatuga.
Eelkõige tuleb silmas pidada, et kaartide mõõtkava pole ühtne, seega pole nad ühtviisi täpsed: objekte pole kujutatud sama üldistusastme põhjal. Mõistagi tingib erinevusi ka läbi aegade täienenud kaardi koostamise metoodika. Ehe näide on Mellini kaart, mille tarbeks kogus autor andmeid isegi kirja teel. Loomulikult on seda laadi kaarti keerukas võrrelda näiteks Vene üheverstalise kaardiga, mis on koostatud kindlate mõõdistusvahendite abil. Nüüdisaegsete aero- ja ortofotodel põhinevate topograafiliste kaartidega on lahknevused veelgi suuremad.
Artikli autorite Peensoo, Hangi ja Aunapi arvates ei ole Piirissaare pindala järkjärguline vähenemine seni kuigi veenvalt tõestatud. Järeldus, et saare pindala on tunduvalt muutunud, toetub vanemale kartograafilisele materjalile, millel puudub geodeetiline alus ja objekte on kujutatud ebatäpselt. Seega ei saa teha arvulisi võrdlusi praegusaegsete kaartidega.
Saare pindala muutuste analüüsiks on küsitav kasutada kaartide andmeid, sest Piirissaare randade iseloomu - lauge rannanõlva ja tiheda roostiku tõttu on rannajoont isegi looduses keerukas määrata ja see võib põhjustada ebatäpsusi kaardil.
Piirissaare artikli täisversiooni saab lugeda ajakirja Eesti Loodus numbrist 11/2009.