Eesti liitumise järel Euroopa Liiduga on inimeste liikumisvõimalused riikide vahel märgatavalt paranenud ning ka tegelik ränne on kasvanud hüppeliselt, samas pole see sugugi vaid Eestile ainuomane nähtus, kirjutab Argo Ideon Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ajakirjas Eurokratt.
Tänavuses statistika aastaraamatus osundavad rahvastiku osa koostajad Alis Tammur, Kalev Noorkõiv ja Mari Plakk, et 2012. aastal kasvas välisrändes nii sisse- kui ka väljaränne. Eestisse tuli üle 4000 inimese ja emigreerus ligi 11 000 inimest. Eestist väljarändajate peamised sihtkohad olid Soome ja Suurbritannia.
«Enamik Eestisse sisserändajatest on tagasirändajad,» märgivad autorid. Neist suurem osa naaseb Eestisse Soomest. Sisserändajate päritoluriikidest on teisel kohal Venemaa, sealt aga ei naasta Eestisse, vaid tegemist on enamasti inimestega, kes on meile uued.
Kolm olulist rände põhjust
Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru ütleb, et Eesti ühinemine Euroopa Liiduga 2004. aastal eemaldas aja jooksul mitu tõket inimeste liikumise eest ning see tõi kaasa meie elanike rändeaktiivsuse hüppelise kasvu. Samas ei olnud see üksnes Eestile omane nähtus, vaid sarnased protsessid toimusid ka teistes Euroopa Liidu uutes liikmesriikides, mis asuvad Ida-Euroopas.
«Muidugi on siin lisategureid − üks asi on ühinemise efekt, teine aga see, et ühinemine langes ajaliselt kokku Euroopa majandusbuumiga, kus näiteks Hispaania ja Suurbritannia vajasid hulgaliselt ehitustöölisi,» märgib Tammaru. «Ei ole täpselt võimalik eristada, milline osa rändest toimus ühe või teise faktori mõjul, kuid igal juhul on ühinemise aastast alates näha selge rände kasv.»
Eurostati väljaanne «Migrants in Europe» osutab, et Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike rändamine teistesse liikmesriikidesse kasvas ajavahemikul 2002–2008 keskmiselt 12 protsenti aastas ning jõudis haripunkti 2007. aastal, enne majanduskriisi.
Kuigi majanduskriis mõjus kogu Euroopas paiksust soosivalt, tähendas professor Tammaru sõnul kriis just Ida-Euroopa regioonis ka järjekordset tõuget väljarände kasvuks. 2008. aastal liikus peaaegu kaks miljonit ELi liikmesmaade kodanikku teise liikmesriiki: kõige aktiivsemad väljarändajad olid rumeenlased, neile järgnesid poolakad.
Lisaks vabale liikumisele ja majandusteguritele mõjutas rännet Eesti ühinemise järel euroliiduga veel kolmas oluline moment. See oli puhtalt demograafiline põhjus. Kuna nõukogude aja lõpul oli meil kõrge sündimus, siis nüüd on toonased lapsed jõudnud 20. eluaastatesse, mis tähendab, et ka potentsiaalseid riikide vahel liikujaid oli viimastel aastatel rohkem.
Mis aga saab edasi? Kas välja- ja sisseränne kasvavad senises tempos või tasakaalustuvad? «Nagu iga nähtus, peab ka ränne jõudma tasakaalupunkti,» on professor Tammaru veendunud. «Millal see pööre täpselt toimub, on raske öelda.» Kuid ta toob välja mõjutajad: «Senine demograafiline taust kaob ära, sest rändeikka hakkavad jõudma poole väiksemd põlvkonnad. Teine faktor on majandusareng, mis liigub selles suunas, et Eesti ja rände sihtriikide vahelised erinevused jäävad väiksemaks. Sageli rõhutatakse palgaerinevusi, kuid arvestades elujärge tervikuna, võttes palgast maha elamiskulud, võib see tähendada, et mujal tuleb sama elujärje hoidmiseks teenida oluliselt kõrgemat palka kui Eestis.»
Uus mobiilsusrevolutsioon
Ränne on kahesuunaline protsess ning osa väljarändajaid hakkab Eestisse naasma. Statistikast on näha, et ka sisseränne Eestisse on praegu märksa suurem kui kümne aasta eest.
Professor Tiit Tammaru sõnul on mõistetav, et Eesti ajakirjanduspildis on eriti väljarännet nähtud võimaliku ohuna. «Kui see teema rahvale niivõrd hinge läheb, siis järelikult on õigustatud seda nii kajastada. Kuid arvamuste skaala on tegelikult märksa laiem, seda ei vaadata ainult paanika vaatenurgast. Ka sisserände küsimus on hästi oluline: ka teised riigid ja mitte ainult Euroopas otsivad võimalusi saada tublisid töötajaid.»
Ta toob näiteks, et mitmed riigid on kehtestanud sisserände reguleerimiseks potentsiaalsetele immigrantidele punktisüsteemi. Selle lähenemise pioneer oli Kanada, kuid sama teeb näiteks Taani. «Kui sul on näiteks doktorikraad ja sa oskad taani keelt, siis on peaaegu ükskõik, millisest maailma punktist sa tuled.»
Professor nõustub: tänapäeval ei pea enam eeldama, et inimene sünnib, õpib ja töötab kogu elu samas asupaigas. On üha tavalisem, et õppima minnakse teise riiki, seejärel otsitakse tööd kolmandas ning võib-olla kolitakse vanemas eas hoopis mujale.
Ka Eesti inimarengu aruanne 2012/2013 märgib, et üha rohkem inimesi elabki tulevikus hargmaist elu, mille üks osa on seotud Eestiga, teine osa aga mõne muu riigiga. Seda nähtust on üldisemalt nimetatud ka uueks mobiilsusrevolutsiooniks. Seejuures on Eesti elanike välismaal töötamise kogemus kogu Euroopas üks suuremaid, märgib aruanne. See tähendab, et me ei ole nendes arengutes pealtvaatajad ega mahajäänud, vaid pigem eestvedajad.