Viivi Luik: park ei vaja kirvest, vaid hoolt

Viivi Luik
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viivi Luik
Viivi Luik Foto: Repro

Juba jälle tuleb rääkida puudest, kuigi oleks lootnud, et ehk pole enam tarvis nii üleräägitud asju uuesti korrutada. Kuid puud ju ise eneste kaitseks lehte kirjutada ei saa. Õieti sundis mind kirjutama üks lause, mida lugesin 12. juuli Päevalehest: «Pahaaimamatud linnakodanikud armastavad jalutada Kadrioru puude vahel, aimamata, millist ohtu need võivad endast kujutada.»


Lubage küsida, kuidas siis roomlased julgevad jalutada oma Villa Borghese nimelises pargis, kus puud on tublisti suuremad ja vanemad ja ka «haigemad» kui Kardiorus? Kuidas julgevad lätlased jalutada Riia parkides, kus igivanu puid on hoole ja armastusega hooldatud ja kus pargiteed ei näe välja nagu mudane või tolmune songermaa nii nagu meil siin Kadriorus.


Ikka uuesti tekib küsimus, miks ei saa kõige lihtsamate ja tavalisemate käepäraste vahenditega Kadrioru parki korda teha, nii nagu on korda tehtud Riia pargid. Miks Riias saab teed ja rajad korras hoida, miks seal on parkides püsilillepeenraid, mis on ka varakevaditi haljad, miks pole seal vanu vägevaid puid maha võetud, kuigi nad on tihipeale seest õõnsad.

Miks Riia on täidetud soojadel suveõhtutel magusa pärnalõhnaga? Miks seal ei ole enamikku pargipõõsaid maha raiutud, nii et laululinnud saavad pesitseda? Miks?


Igaüks, kes on varasuvel Kadriorus käinud, teab, et Luigetiigi ümbruse lillepeenrad on peaaegu jaanipäevani inetult mullased. Isegi kui pargil pole nii suure hulga lilletaimede jaoks raha, võiks ju teha ühekordse kapitalimahutuse ja istutada rohkem püsililli, mis pealegi on praegu n-ö moodis.


Kas siis normaalne teede korrastamine ja puude ravimine on nii madalad ja nii tühised tegevused, et üks õige Eesti pargiperemees nendega üldse jändama ei hakka?
Oleks Kadrioru vanu puid korralikult ravitud ja hooldatud, oleks nii mõnigi maharaiututest veel elus.


Imelik ja võõrastav on kuulda arutlusi selle üle, et Kadrioru puud on juba kaheksakümneaastaselt igivanad ja haiged! Inimesed, kes seda räägivad, pole arvatavasti põlispuid üldse näinud. Kaheksakümmend aastat on aeg, kus puu alles hakkab elama! Igivanadest puudest võime rääkida siis, kui puud on oma paarsada aastat vanad. Kui nad sarnanevad juba rohkem vägevate ehitiste kui puudega. Kui me ei lase puudel kasvada, siis me ei saa neid ehitisi kunagi näha.


Eestis püütakse inimesi, kes on puude arutu mahavõtmise vastu, tembeldada hullukesteks, kes ei saa aru, et «aeg on edasi läinud»!  See mõtteviis iseenesest on  tänapäeval ajast ja arust, tänapäeval, kus inimkonna ellujäämine sõltub sellest, kuidas suudetakse säilitada sidet elava loodusega.

Nüüdne Euroopa hakkab jälle mõistma, et suured puud tuleb linnades säilitada, et need on luksus, mida ei saa osta raha eest. Eesti puudevastasus on n-ö hetketrendist vähemalt paarkümmend aastat maas ja väljendab ülimat provintslikkust. Võitlus looduse vastu ja inimese ülemvõimu eest oli eriti hoos Stalini ajal ja sellest ajast on pärit kurikuulsad mõisted «mitšuurinlus» ja «lõssenkism». Lihtsalt lahti seletatult märkisid need vägivalda looduse kallal, looduse nn alistamist.


On asju, mida tuleks vahetevahel meenutada ja üle küsida. Näiteks seda, miks Kaarli puiestee  puudest taheti vale abil lahti saada, kuna nende asemele oleks saanud väikse vaevaga suure parkla? Miks üldsuse survel selgus, et nad polegi nii haiged, nagu alguses väideti?  Miks võeti omal ajal maha vanad pärnad Vabaduse väljaku äärest ja miks hiljem selgus, et asemele on istutatud hiigelkallid ja haiged puud?


Miks on õhus soov ilmtingimata võtta maha Kadrioru pargi Alumine aed? Kui üldsuse survel ei õnnestunud lageraie, siis on võetud kasutusele teine ja kavalam meetod – puude maha võtmine ükshaaval, märkamatult.


Loomulikult tuleb mädad puud maha võtta, loomulikult tuleb parke hooldada. Kuid see on pidev ja märkamatu aednikutöö. Seda ei tehta kampaaniate korras. Pole arvatavasti ühtki elusolendit, kellel poleks mõnda väikest viga, mõnda häda või haigust. Kui me suhtuksime inimestesse nii nagu Kadrioru puudesse, siis peaks igaühe, kellel on nohu või köha, lihtsalt maha lööma, sest ta «võib teisi nakatada».


Puud on samuti elavad organismid, kellel on omad «köhad» ja «nohud». Kui need kõik oleks ohtlikud, peaksime peaaegu eranditult kõik puud maha võtma.

Barokkpargimood kadus koos pärisorjusega, ja sellel oli oma põhjus. Need pargid nõuavad pidevat ja väga kulukat hooldust. Möödunud suvel istutati Luigetiigi lähedale noori puid. (Selles asjas tahaksin tänu avaldada Tallinna linnaaednikule Liis Valgule!)


Järgnes kuum suvi. Arvake, kuidas neid puid kasteti! Tuli poiss väikese rohelise kastekannuga laskus tiigi äärde upakile, ammutas kannukesse vett ja asus puid kastma. Sorts siia ja sorts sinna. Kui Kadrioru pargil pole jõudu ega mõistust üheainsa kastmisvooliku muretsemiseks, mis barokkpargihooldaja ta siis on!


Park nägi suhteliselt hea välja veel kaheksakümnendate keskel. Purskkaevud purskasid. Ka lossi ees oli üks romantiline purskkaev. Täiesti arusaamatuks jääb see, miks klassikalised, Luigetiigiga sobivad purskkaevud asendati arusaamatute kaadervärkidega, mis on pimedal ajal mürgiselt neoonivärvilised ja näevad välja nagu veealused kasiinod!


Hooldatud ja korrastatud alad Kadrioru pargis on nii suures kontrastis ülejäänud songermaaga, et tahes-tahtmata tuleb meelde agulitüdruk, kes tahab kangesti preili olla ja muretseb omale mõne siledama pealmise hilbu, kuid pesuga on asi nii, nagu ta on. Sellise tüdruku kohta öeldi: «Pealt Uih!, alt Vuih!»


Kadrioru park on midagi enamat kui ainult üks park, see on mitme meile olulise asja sümbol. Miks me siis oleme nõus tema labastamisega?!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles