Siis kui mina veel õpetaja olin, olin samuti kimpus 9. klassi poistega, kellel oli näiteks «Jumalaema kirikut Pariisis» päris võimatu lugeda. Toredad ja tublid poisid muidu, aga lugemisega oli neil tõsiseid raskusi.
Kirjanik Leelo Tungal: lihttöölisi on ka vaja!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma arvan, et kõigepealt peaks vanematele ütlema, et eks musta töö tegijaid on ka vaja, peab neid siis alati Türgist sisse tooma.
Tänapäeval kahjuks hooplevad paljud vanemad sellega, et nende lapsi ei huvita lugemine. See, kes ütleks, et minu laps loeb, mõjuks ju kohutavalt vanamoelisena. Väärtushinnangud aga alles nihkuvad paika. Kuid fakt on see, et on inimesi, kes saavad üldse väga vaevaliselt lugemise kätte.
Usun, et Eestis ei ole probleem lugemise ja loetu mõistmisega nii hull kui võib-olla mõnes teises riigis. Näiteks ei ole praegu 15–20-aastaste noorte elus olnud niisugust koomiksietappi nagu läänes. Täiesti mittelugejaid on Eestis ikka vähe.
Kuid üks aspekt on veel see, et ka vanematel on üha vähem aega lugeda. Isa loeb ainult spordiuudist või telekava ja ema katalooge ning siis imestatakse, et miks laps ei loe Hugo «Hüljatuid». On kurb, et intelligentsed vanemad peavad nii palju tööd tegema, et pole enam õhtul jõudu lugeda.
Samal ajal mõni Hea Lapse [lasteajakiri – toim] kirjasaatja on rohkem lastekirjandust lugenud kui mina. Raamatukogusid tuleks kiita. Need on praegu ikka ühed väiksed vaimuvalguse templid.
Meie lapsepõlves polnud muidugi sellist rivaali nagu arvuti. See «terv»- ja «irw»-suhtlemine on väga pealiskaudne ega vaja erilist sõnavara või sõnaseadmise oskust.
Lapsepõlve lühidus on ka probleem. Kas seesama laps, kes värvib huuli, loeb rongisõitu?