Autoga pealinnast Tartusse ja tagasi 30 euro eest? Jah, saab küll. Kui sõitjaid on viis, teeb see kõigest kuus eurot nina peale. Üliõpilase unelm ju!
Tudengeile elektrirattad alla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valikut on. Nii auto margi kui ka asukoha vahel. Palun väga: ELMO internetileheküljelt saate rentida näiteks Nissan Leafi. Ametlikel andmetel võib sellega sõita üle 160 km, enne kui laadima peab. Lühilaadimisega, mis kestab 30 minutit, saab aku elujõu turgutada 80 protsendi peale. Seega, sõita võib Tallinnast Tartusse.
Kolmetunnine soodushinnaga rent maksab 12 eurot. Paraku ei võimalda praegune renditeenus Tallinnast renditud autot Tartu laadimispunkti jätta. Seetõttu tasuks tudengeil elektriauto rentida vaid juhul, kui on plaan järgmisel päeval pealinna tagasi sõita. Ööpäevase rendi hinnaks on 30 eurot.
Siinkohal tuleb muidugi hoiatada, et Nissan Leafi tagaistmel ruumiküllust pole. Järelikult, lahendus on odav, kuid ebamugav. Aga vaevalt tudengid luksust taga ajavad.
Lennukas kiirendus
Saan elektriauto kätte Tallinna Viru keskuse parkimismajast. Tartu-otsa paraku ette võtta ei saa, sõidukil on akut vaid 41 protsenti. Pööran Pärnu maantee poole ja pean Tammsaare pargi kõrval punase fooritule taga veidike ootama. Süttib roheline ning otsustan natuke tugevamalt gaasipedaalile vajutada, sest vaevalt see elektrikäkk muidu edasi liigub.
Vajutan… ja milline üllatus! See masin liigub! Ja liigub üllatavalt kiiresti. Paraku ei saa kesklinnas sõiduki sooritusvõimet adekvaatselt testida. Kiirusepiirangud seavad katsetusele kindlad raamid.
Paarikümne minuti pärast väljun pealinnast Tallinna-Tartu maantee kaudu. Märkan liiklusmärki, mis lubab sõita kuni 110 km/h. Heidan pilgu pardakompuutrile, mis ütleb, et laadida tuleks 37 kilomeetri pärast. Sõidan edasi, otsides lähimat tagasipöörde võimalust. See õnnestub leida alles Pildiküla lähistel. Laadida tuleks 29 kilomeetri pärast – see teeb pisut ärevaks. Jõuan ikka Viru keskuse parkimismajja tagasi või ei?
Taas Tallinna-Tartu maanteele pöörates tekib kauaoodatud võimalus masina sooritusvõime proovile panna. Minu ees liikuv kaubik peatub autodevoo tõttu kiirendusrajal. Peatun samuti. Kaubikujuht lülitab sisse suunatule ja alustab pööret trassile. Teen sama. Vajutan gaasipedaali ja tunnen – see Nissan kiirendab sajani vist vähem kui kümne sekundiga! Uskumatu! Elektriautol selline minek?!
Ametlikel andmetel peaks kiirendusajaks olema siiski 11,9 sekundit. See tundub vaoshoitud pakkumine. Internetiavarustest võib leida hulganisti allikaid, kus väidetakse tunduvalt paremat aega. Objektiivsem tundub praktikute pakkumine.
Tunne nagu konservikarbis
Leaf on renditavaist elektrisõidukeist kõige ruumikam. Samas tuleb tõdeda, et sõidumugavuse poolest auto ei hiilga. Hiilgaks juhul, kui Leaf tulnuks välja näiteks taasiseseisvumise aegu, kui eestlased veel sapakate ja Žigulidega ringi kärutasid. Leafi istmed on kummalise püstise disainiga. Need meenutavad mini-mahtuniversaali istmeid, umbes selliseid, nagu kasutati eelmise põlvkonna Mazda Demiotes. Piltlikult öeldes: Leafis tekib pisut selline… konservikarbis reisimise tunne.
Ehk olen natuke ülekohtune, aga armatuurlauale koputades võib tunda, et tegu on odava plastiga. Sedasi meenub 1990. aastate Kia toodang.
Kokkuvõttes: kas sellist masinat tasub rentida või mitte? Kui soovite sõiduelamust, siis kindlasti mitte. Juhul kui soovite odavalt reisida või kasutada sõidukit puhtpraktilisel eesmärgil, siis küll. Kindlasti tasub elektriautot rentida pelgalt kogemuse pärast: sellega sõita oli üllatavalt lõbus!