Pilk ekraani taha: glamuuri polegi...

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koer annab kindlustunde: Ilmar Taska usutlemas 1993. aastal oma neljajalgse lemmiku, shar pei tõugu Kahega Kanal 2 jutusaates Ülle ja Tõnu Kaljustet, näitlejat ja dirigenti.
Koer annab kindlustunde: Ilmar Taska usutlemas 1993. aastal oma neljajalgse lemmiku, shar pei tõugu Kahega Kanal 2 jutusaates Ülle ja Tõnu Kaljustet, näitlejat ja dirigenti. Foto: Kanal 2 töötajad

20 aastaga on Kanal 2 loonud mulje, et televisioon – see on sära, lõbu ja pillerkaar. Las telejuubilar paljastab ise kaadritaguse tegelikkuse!

Tiina Park, saatejuht

Aasta oli 1996. Ilmar Taska oli kutsunud mind just Kanal 2 tööle. Jooksis sari «Santa Barbara». Äkki pidi Tallinna Kanal 2 külla tulema üks peaosaline, Masoni osatäitja Lane Davis. Ilmar palus mul seda projekti juhtida. Olin just äsja Ühendriikidest tulnud ja tundsin päris hästi ameeriklasi. Panime paika kõik pressikad, vastuvõtud, saated, kontserdid. Ettevalmistus läks väga soravalt.

Ilmar soovis, et läheksin Lane Davist koos filmigrupiga lennujaama vastu võtma. See oli tõsine katsumus, sest ma ei teadnud üldse, mis nägu too superstaar on. Nimelt polnud ma ühtki osa «Santa Barbarat» vaadanud. Appi tuli meie reklaamiosakond, kes andis mulle Lane Davise suure läikiva foto.

Läksime võttegrupiga lennujaama, mul kuulsa näitleja pilt taskus. Pilku pildil hoides saimegi õige mehe vastu võetud. Järgmisel hommikul istusime külalistega Gnoomi kohvikus. Kogemata pudenes mu mantlitaskust välja Lane Davise reklaamiosakonnast saadud foto. Viisaka mehena tõstis ta pildi kohe põrandalt üles. Punastasin sel hetkel vist kõrvuni. Suur staar aga naeratas mõistvalt ja pakkus pildile kohe oma autogrammi. Ilmselt arvab ta siiani, et olen tema tõsine austaja.

Urmas Oru, peadirektor

Üks meediaettevõtte juhi töö emotsioonirohkemaid osi on nende probleemide lahendamine, kui keegi tunneb ennast avaldatud materjalist ebameeldivalt puudutatuna. Laias laastus jagunevad need juhtumid kolmeks. Enamasti on tegu igati korrektse ajakirjandusega, aga inimesele endale tundub, et tema tegusid poleks üldse pidanud kajastama või on liiga palju kasutatud vastaspoole arvamusi. Sel juhul aitab selgitamine ja veenmine, vahel on lahendus leitud ka ametlikumat rada pidi.

Teine osa juhtumitest on need, kus oleme tõesti eksinud. Tegijal ikka juhtub! Siis tuleb tegeleda andekspalumise ja kompromissi otsimisega, ning eks siingi on mõnikord jõutud riigiasutuse või kohtu palge ette. Aga kõige värvikama osa probleemidest moodustavad olukorrad, kus pealtnäha targad ja toredad inimesed või asutused asuvad asja ees, teist taga oma õigust nõudma. Tegu on tragikoomiliste juhtumitega, mille lahendamine nõuab palju tõsiseid läbirääkimisi, mis aga samas toovad ikka ja jälle muige suunurka. Iseäranis palju tekkis sedasorti lugusid seoses legendaarse «Wremjaga» ja Peeter Võsa saadetega.

Kui oleksin krimikirjanik, võiksin oma karjääri põnevamatele juhtumitele panna pealkirjadeks näiteks «Ämma aluspükste juhtum», «Politseiülema auto juhtum», «Legendaarse tütarlastekooli juhtum» ja «Äravahetatud ärimehe juhtum».

Olaf Suuder, saatejuht

Kanal 2 on õpetanud võtma televisiooni vastutustundega, aga samas mänguliselt ja mitte üleliia tõsiselt. Tulin siia kogenematu noormehena ja nüüd hakkan pikapeale aru saama, mis on sel alal oluline ja mis mitte.

Meie tööstiilis ei ole peaaegu üldse formaalsust, kuid vajadusel peavad kolleegid omavahel nõu kas või ööpäev läbi. Eesti on väike, poliitiline olukord staatiline, loodusstiihiad puuduvad – siin ei olegi iga päev tunni jagu kaalukaid uudiseid, ent näiteks aprillirahutuste kajastus näitas, et kui olukord nõuab, suudame vastavalt sellele käituda.

Igapäevane tegevus kulgeb värvikas, teravmeelses ja tolerantses seltskonnas ega murra konti, kuid mistahes loomingulise plaani realiseerimiseks tagab Kanal 2 õhustik peaaegu piiramatu vabaduse. Kui on eesmärk, leitakse ka vahendid, mitte vastupidi. Tegutsetakse õnnestumise meeleolus ja algusest peale on ettevõtet kujundanud inimesed, kellel on kõrge telealane kompetents.
Olen saanud võimaluse proovida kõiki teleameteid alates operaatorist ning lõpetades spordikommentaatori ja näitlejaga, seigelnud Põhja-Aafrikas ja Afganistanis, aga ka näiteks Ida-Virumaa kummituslikult inimtühjas Viivikonna asulas.

Televisioon tekitab üle keskmise palju mälestusväärseid hetki. Anu Saagimi sattumine saatejuhi laua alla ja naabruses asuvast tornmajast välistuudio suunas läkitatud puuviljad on juba kulunud näited. Olles komandeeringus Afganistanis, ostsin aga Kandahari turult käekella, mis näitab kuupäevi nullist kolmekümne viieni ja käib siiani täpselt. Aga see on äärmisel juhul üks miljonist põhjusest, miks Kanal 2s töötada.

Olle Mirme, programmidirektor

2003. aasta septembris alustas Urmas Ott oma esimest «Happy Houri» saadet sõnadega: «Ma tänan Kanal 2, oma kauget tundmatut sõpra, selle kutse eest, mille ma hea meelega vastu võtsin.» Minust käis sellel hetkel tuline jutt läbi, sest see kõlas selge etteheitena.

Nimelt ei olnud ma selleks hetkeks Urmas Otiga kordagi isiklikult kohtunud. Eelnenud läbirääkimisi olime pidanud saate produktsioonifirma vahendusel ja olin leppinud mõru mõttega, et elav legend lihtsalt ei soovi noore ja rohelise programmijuhiga silmast silma kohtuda.

Pärast selliseid avasõnu läksin saate lõppedes otsejoones tema juurde ja tutvustasin ennast. Rõõm oli vastastikune ja vastupidiselt minu hirmule osutus Ott äärmiselt soojaks inimeseks, kellega oli nii siis kui ka edaspidi väga meeldiv suhelda.

Elo Mõttus-Leppik, saatejuht

Ei tea, kust me selle julguse võtsime, aga keskkooli viimastes klassides otsustasime kaksikõe Kat­riniga osaleda Kanal 2 konkursil «Noored ja ettevõtlikud», millega otsiti uusi teletegijaid. Olime üles kasvanud Eesti Raadio koridorides ringi joostes ja ka lastesaadetes kaasa löönud, nii et päris võõras meediatöö meile ei olnud. Närveerisime koos ukse taga.

Kui Katrin oli lõpetanud nn prooviintervjuu ja lahkunud, oli kohe minu kord. Kui uksest sisse läksin, ajas intervjueerija silmad suureks ja jäi mulle jahmunult otsa vaatama. Ehmatasin seepeale väga ja mõtlesin, et appi, kas olen juba midagi valesti teinud. Tema küsis aga hämmeldunult, kuidas ma jõudsin nii ruttu riided vahetada ja miks tahan korrata oma intervjuud, mis läks ju niigi hästi. Ta oli ikka väga imestunud, kui taipas, et meid on kaks.

Edaspidi hakkasimegi koos tegema saadet «Sa vaata vaid!» ja meid hakati hüüdma Kanal 2 kaksikuteks. Sellised hüüdnimed peavad ajahambale hästi vastu. Samal aastal, kui lõime koos saatesarja «Avameelselt», korraldas Kanal 2 kaksikute-teemalise sünnipäeva.

Me ei ole tegelikult identsed kaksikud, aga olen tähele pannud, et inimesed, kes ei keskendu detailidele, vaid tervikpildile, peavad meid väga sarnaseks. Küllap on meie olekus, energias või auras midagi väga sarnast.

Kris Taska, endine reklaamijuht ja direktor

Isale meeldis Hollywoodi kinoklassika ja seda pakkus ta Kanal 2 algusaastal ka vaatajatele. Inimesi huvitasid aga rohkem Lõuna-Ameerika seebiooperid ja saime mitu kirja, kus paluti «kunstilist mängufilmi «Tahmanägu»» tihedamini näidata.

Pärisfilmide näitamisest me siiski loobuda ei tahtnud ja nii tõi Kanal 2 ekraanile Tallinnfilmi kinoklassika – üle saja filmi. «Kevade», «Suvi», «Sügis», «Viimne reliikvia», ««Hukkunud alpinisti» hotell» ja «Nipernaadi» olid nii populaarsed, et neid sai iga kuu uuesti näidatud. Oleks võinud ka iga nädal näidata, ikka oleks vaatajaid jätkunud. Usun, et valitud filmidega on see tänagi nii!

Kanal 2 ajaloolisi ekraanitähiseid

1993 Esimene saatepäev 1. oktoobril algas eesti nukufilmiga «Kapsapea».

1994 Üht esimest omatehtud saatesarja «Isamaa ilu hoieldes» juhtis Mart Laar.

1995 Animasarja «Mootorratturhiired Marsilt» süüdistati liigses vägivaldsuses.

1996 Ekraanile jõudsid «Wigla show» ja NBA profiliiga ülekanded.

1997 Ühiskonnasaate «Telefoorum» juhina astus üles Kaarel Tarand.

1998 Hommikusaade «Äratus!» ei kesta kaua, aga «Subboteja» peab vastu tänaseni.

1999 Peeter Võsa tõi ekraanile «Kriminaalkroonika».

2000 Alustas «Wremja», mis söövitas rahva mällu rullnokad, Zorro, Nisu-Uno jt.

2001 Koostöös Postimehega algas «Uued uudised», juhid Olaf Suuder ja Urve Tiidus.

2002 Tuuli Roosmaa alustas jutusaadet «Mamma mia!», Eda-Ines Etti juhtis saadet «Guinnessi rekordid».

2003 Urmas Ott alustas talk-show’d «Happy hour», Anu Saagim debüteeris teles sarja «Salasuhe» juhina.

2004 Ekraanile tuli uudistemagasin «Reporter», reality-sari «Baar» toitis kõmumeediat.

2005 Kanal 2 lõi kaasa rahvusvahelises suursaates «Hirmu faktor».

2006 «Tantsud tähtedega» vallutas ekraanid, alustasid krimisari «Kelgukoerad» ja «Võsareporter».

2007 Krista Lensin debüteeris tõsielusarja «Maamees otsib naist» juhina.

2008 Hannes Võrno juhitud «Tõehetk» paljastas eestlaste saladusi, «Selgeltnägijate tuleproov» põhjustas sensitiivide-maania. Startis Kanal 11.

2009 Kristjan Jõekalda ja Teet Margna alustasid reisisarja «Kaks kanget Lõuna-Ameerikas».

2010 «Pilvede all» tõusis hoobilt Eesti vaadatuimaks teleseriaaliks.

2011 Sari «Kalevipojad» pealkiri läheb käibele kõigi eesti pendel-töötajate kohta. Startis Kanal 12.

2012 Hitiks sai Tuuli Roosma dokumentaalsari «Meie aasta Siberis».

Allikas: Kanal 2

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles