Valu jalgadele!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel on nägu naerul: Heret Pauskar ränga teekonna algul.
Veel on nägu naerul: Heret Pauskar ränga teekonna algul. Foto: Maurizio Crispi (Ultramaratone Maratone e Dintorni)

Harilik maraton on liiga tavaline katsumus. Söakamad, isegi naised, vürtsitavad pikka distantsi kõrgete mägedega. No näis, mida nad kahetsevad.

Sitsiilias on mõnusad rannad ja soe. Seda, et Sitsiilias on ilusad mäed ja talvekuudel ka suusatada saab, ei tea paljud sitsiillased, isegi enamik itaallastest. Kui saare suuremate linnade tänavatel laiutab suur segadus, kisa-kära ja räpasus, siis seal, kuhu autoga ei pääse, valitseb vaikus ja rahu. Seal on puutumata loodus ja kristallselged jõekesed.

Aasta pärast Etna vulkaanile tiiru peale jooksmist mõtlesin proovida midagi mahedamat ja nauditavamat. Leidsin Sitsiilia mägedes peetava mägijooksu Ecomaratona delle Madonie. Starti tulid, nagu ikka, igasugused värvilised tegelased, kes lausa hirmu nahka ajavad: ärateibitud, kompressioonsokkide ja -käistega, päikeseblokaatoritega näost valgeks võõbatud ja suurte camelbag’idega (seljas kantavad joogikotid – toim). Sellistel puhkudel tekib mul alati tunne, et olen kah justkui Everestile ronimas, aga ette valmistatud nagu Munamäele mineja.

Alguses tuleb hirmus tähelepanelik olla, sest rajainfo saab kätte kõigest paar minutit enne starti. Näiteks roheline värv kividel või lipikukesed puudel näitavad, et oled õigel teel. Niipea kui kohtad punast või oranži, tähendab, et keera ringi, oled valesti läinud. Mõnikord on aga hoopis neoonvärv see, mis näitab, et püsid õigel rajal. Ühesõnaga, kindel ja rahvusvaheline senjalektika (itaaliakeelsest sõnast segnale, märgistus – toim) sellistel maratonidel puudub.

Taktika, et lähen sinna, kuhu lähevad teised, ei toimi, sest tihti võid kogu nägemis­ulatuses jääda üksi ega kohta kedagi lausa tunde. Siis tekib paratamatult hirm, kas jälgisin värve ja lipikuid ikka õigesti või on keegi äkki nalja teinud ja mõne kivi üle võõbanud või lipikud ära vahetanud.

Võistluse start ja finiš asuvad väikeses külakeses Polizzi Generosi 900 meetri kõrgusel merepinnast. Rada viib ümbritsevate mägede tippu. Neist kõrgeim on 1920-meetrine Monte San Salvatore, kus hing jääb kinni ja pea käib ringi – kui mitte tõusumeetritest, siis vähemalt hingematvast vaatest üle Sitsiilia.

Eemale viimaste seas!

Püüan alati alustada tasa ja targu. Et kes aeglaselt sõuab, see kaugele jõuab. Igal juhul jään seda taktikat kasutades kahe avakilomeetriga viimasesse viisikusse. Peast käib läbi piinlik mõte, et nii võingi viimasena Polizzisse tagasi jõuda. Seetõttu pigistan esimesel tõsisemal tõusul jõudu andva geelipaki sisu vägisi kurgust alla. Ma ei tea, kas tänu geelile või hirmust viimaseks jääda saan tõusu lõpus kätte viimase hobustel liikuva julgestussalga.

Kogu rada turvavad Itaalia alpinistidest sõjaväelased. Kui kedagi peaks tabama tõsine tervisehäda, tuleb helikopteril päästma tulla. Aga kui ma enam üldse edasi liikuda ei jõuaks, siis mingit katkestajate bussile saamise lootust, nagu Eestis ja mujal, küll pole. Eks siis tuuakse mind nagu jahukotti hobuse turjal mägedest alla.

Kogu jooksu esimesel poolel järgneb üks tõus teisele. Kõrgeimasse tippu aitavad mind toitlustuspunktide kokakoola ja Sitsiilia apelsinid. Poole maa peale jõudes olen tasa ja targu sõudes möödunud vähemalt 30 inimesest. Edasi jääb vaid laskumine, mis võiks olla nauditav…

Olen aastaid sporti teinud ja arvan, et just laskumisel, mitte tõusul, on jalgade tugevus ja tehnilisus üliolulised. Tõusul on kerge konkurente selja taha jätta, aga laskumisel, kus ülikitsas rada lookleb mööda kaljuseina äärt ja hoog kipub suureks, on teistest raske mööda saada. Mõnele kaasvõistlejale käib see lausa närvidele, kui temast mööduda püüad, ja ta teeb selleks kõik, et sind mitte ette lasta. Kui lõpuks mööda pääsed, hoiatab sind kindlasti, et mine aeglaselt, muidu võid kukkuda või põlve nihestada.
Kui tõusta tuleb vaat et ronides, siis laskumine käib kaljunukke pidi ühelt jalalt teisele allapoole hüpeldes.

Tavaliselt edenevad laskumised mul kiirelt ja edukalt, aga traagika seisneb selles, et nii palju kui olen mägimaratone jooksnud, olen sama palju ka oma suurte varvaste küüntest ilma jäänud. Seekordki ei lähe teisiti.

Ähvardav veepuudus

Finiš tuleb õnneks kergemini, kui arvasin. Ja kiiremini, kui arvasin. (23 km 3:12ga, 126. koht 156 lõpetajast.) Aastatagune Etna jooks, mis oli 30 km pikk ja kulges laavaväljadel, oli ju olnud nii kohutav… See ei olnudki jooks. Pigem oli see seitse tundi piina augustikuu 40-kraadises kuumuses. Päikese eest polnud mingit varju. Iga meeter tundus kui sada meetrit, iga kilomeeter kui kümme kilomeetrit. Laaval jooksmine sarnanes kergkruusal turnimisega.

Viimased kilomeetrid kulgesid lagedal maal suurel tumedal killustikul, kus tundus, just nagu jookseksid raudteel, ainult et rööpad on ära võetud. Kaine mõistus kippus kaduma: mõtlesin tõemeeli, et huvitav, kas siin on tõesti kunagi rong sõitnud. Jooksujalanõud täitusid vulkaanilise tuhaga, mis hõõrus jalgu nagu liivapaber. Seda tuhka leidsin isegi aasta hiljem ja pärast tossude korduvat pesemist ikka veel jalanõude sügavamate õmbluste vahelt.

Etna jooksu start asus 1800 meetri kõrgusel, sealt viis rada 2100 meetri kõrgusele, siis alla 1535 meetri peale ning seejärel 2420 meetri kõrgusele, kus kuumast ilmast hoolimata leidus laavatolmu all tolle jooksu ainuke jahutav ja mõnus abivahend – jää! Mul oli vesi otsa saanud ning janu oli meeletu, teeninduspunktini jäi veel palju maad... Kraapisin laavatolmusegust jääd pudelisse ja natuke mütsi alla, et oleks jahedam. Arvan, et see mind vedelikupuudusesse nõrkemast päästiski. (30 km 6:54ga, 122. koht 169 lõpetajast.)

Igal juhul oli Etna jooks niivõrd piinav, et soovitan seda proovida kõigil, kes on üliheas vormis või tahavad end karmilt proovile panna. Jooksmisega on tol maratonil tegelikult vähe pistmist. Seal on rohkem ronimist, turnimist ja, ausõna, ka taguotsal laavaliival alla laskmist, sest muudmoodi pole lihtsalt võimalik.

Lisaks kõigele üksildus, sest teeninduspunktid jäävad teineteisest väga kaugele ja võistlejaid, kes minust möödusid või kellest mina möödusin, peaaegu polnudki. Kui ma tahtnuks katkestada ja tagasi stardi-finišipaika saada, polnuks mul seda kellelegi öelda.

Minu arust oli see ellujäämisretk ning sellel jooksul ei osale ma enam kunagi. Sõpradega, kes mind Etna jooksule kutsusid, ei rääkinud ma paar päeva, sest olin üleni täis piimhapet, mis tegi mind tigedaks ja vihaseks: miks nad küll mind ei hoiatanud, et see nii raske on! Igalt poolt valutas veel nädalaid. Uued varbaküüned sain alles jõuludeks.

Autor on Itaalia toiduaineid vahendava OÜ Italest juhataja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles