Politsei peadirektor: eelistasin jätkata teise juhtkonnaga

Risto Berendson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elmar Vaher loodab staabikulusid vähendades suunata rohkem raha otsesesse korrakaitsetöösse: süütegude menetlemisse, piiride valvamisse, liiklusjärelevalvesse.
Elmar Vaher loodab staabikulusid vähendades suunata rohkem raha otsesesse korrakaitsetöösse: süütegude menetlemisse, piiride valvamisse, liiklusjärelevalvesse. Foto: Andres Haabu

Politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektor Elmar Vaher selgitab intervjuus Postimehele, miks ta plaanib liita liikluspolitsei eriüksuse ja märulipolitsei Põhja prefektuuriga ning tõmbab kontorites kulusid kokku veel kümme protsenti.

Mis vahe on prefekti ja peadirektori tööl?

Prefektina saad olla rohkem politseinik selle sõna otseses mõttes. Peadirektori jaoks on organisatsioonist väljapoole töötamise osakaal palju suurem kui prefektil, kes töötab hästi palju organisatsiooni sisse ja viib asju ellu. Mina nimetaksin seda nii, et kui peadirektor töötab põhimõttega «miks ja mida», siis prefekti jaoks on valdav «kuidas».

Peadirektori amet toob suurema avalikkuse tähelepanu. Mul on näide teie kandidatuuri ülesseadmisest – uudisest oli möödas vast neli-viis tundi, kui sain esimese telefonikõne teemal «Vaheri kui juhi puudused».

Esiteks, ma ei ole ilmselt üheski ametis töötades populaarsust otsinud. Teiseks, ma ei ole nii naiivne, arvamaks, et kõik inimesed peaksid olema minuga sama meelt. Kolmandaks, ma ei kandideeri mingiks ontlikuks noormeheks – oma töös tuleb võtta riske, olla julge. Politseis oldud 17 aastat annab mulle võimaluse otsustada ka hoo pealt, mitte takerdudes sadadesse lehekülgedesse analüüsi.

Teie otsus vahetada korraga välja pea kogu juhtkond oli kerge šokk.

Nii minul isiklikult kui ka neil (endistel juhtidel – R. B.) oleks nende ideede elluviimine olnud raskendatud. Minu ideede realiseerimine olnuks vana juhtkonnaga lihtsalt keeruline.

Ühel töö kaotanud juhil, korrakaitset juhtinud Tarmo Miilitsal oli pronksöö pärandina peaministri toetus. Piirivalvejuht Tõnu Hundil oli organisatsioonis tugev toetus. Teil pidi olema suur tahtmine vanadest juhtidest vabaneda.

Nii ja naa. PPAs on hoitud erinevates struktuurides sarnaseid tegevusi ja võimekusi, mille kaotamine oli ju üks ühendamise eesmärke. Kui inimesed ei ole seda kolme ja poole aastaga ikkagi teinud – ja juhtkonna liikmena ma seda ju pealt nägin, kogesin ja tundsin –, siis me ei saa ilmselt koos jätkata.

Küsimus ei ole selles, et me oleksime vihavaenlased ja tülis. Mina võin öelda, et nad on oma ala professionaalid, kuid ma eelistasin jätkata teise juhtkonnaga.

Lahkunud juhid küsisid omavahel rääkides otse, kas siis nemad olidki kurikuulus Tammede allee. Selle allee all peeti silmas ametikohti, mida oli inimestele antud lähtudes nende isiklikest suhetest, ametikohti, mida reaalselt vaja polegi. Kus on garantii, et te ise ei hakka oma siseringi inimestele samasuguseid ametikohti tegema?

Mul on olnud võimalus oma sõpradele neid kohti teha juba päris pikalt, vähemalt kaheksa aastat. Alates sellest, kui sain kunagi keskkriminaalpolitsei juhiks. Neid kohti ei ole tekkinud. Tulles teie sissejuhatuse juurde Tammede alleest, küsin: kus see on? Hingelt uurijana tahan ma alati lähtuda faktidest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles