Kuressaare südalinna elanikud on hädas hulkurkasside kolooniaga

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kassid.
Kassid. Foto: Peeter Langovits

Kuressaares Uuel tänaval elav Hugo Ink nimetab oma naabrinaise kassikolooniat kuurortlinna südames asuvaks mädapaiseks, mille vastu ei ole seni rohtu leidunud.

Kui Saarte Hääl kaks aastat tagasi koos linnavalitsuse toonase heakorraspetsialisti Heino Vipiga Uuel tänaval asuvat «kassimaja» külastas, lubas ajakirjanikega kaasas olnud Vipp, et kassikarja suhtes võetakse lähiajal abinõud tarvitusele. 2013. aasta sügisel on kassikogukond aga endiselt arvukas, kirjutab täna Saarte Hääl.

«Algul mõned küll püüti kinni ja viidi süstimisele, aga sellest polnud kasu midagi,» tõdeb Hugo Ink.

«Vaadake ette – muidu võite s..a sisse astuda,» hoiatab Ink reporterit ja fotograafi neid edasi kutsudes. Tõepoolest, siin-seal murul ja teel läigib ja levitab tugevat lehka vedel kassiroe.

Maja taga osutab Hugo Ink kaltsudest ja muust kättejuhtunud rämpsust spetsiaalselt kasside jaoks ehitatud varjualustele. “«Koopaist» lipsab välja kaks kassi, nad seiravad tulijaid hetkeks ja teevad siis minekut.

«Näete, siin nad meil õues elavad, aga Meetal (samas majas elaval naabrinaisel, kes kasse toidab – toim) on terve trobikond toas ka,» ohkab Ink. Lisaks sellele käivad üle aedade ja kuurikatuste külas hulkuvad kassid mujalt.

Söötmisaegadel jooksvat igast ilmakaarest kokku igas mõõdus kasse. «Kümmekond on neid siin kindlasti,» lausub Ink.

«Kümme aastat on seda kassikarja siin küll peetud,» nendib naabermajas elav Valentin Demjanov. Tema sõnul on olukord eriti hull kevadel – kui lumi sulab, tulevad kõikjal lagedale kasside väljaheited. Ka kassikuseving on neis õuedes alaline nähtus. «Kõik seinaääred on täis sirtsutatud,» tõdeb Demjanov.

Hugo Ink näitab lillepeenraid, kus kassisõnnikut olevat kohati rohkemgi kui mulda. «Pesu kuivab nööril, kassis..t aurab all,» kirjeldab Ink. «Meil kõik naabruskonna inimesed kannatavad selle kasse pidava inimese terrori all.»

Koloonia arvukust on Ingi sõnul üritanud pisut vähendada Saaremaa lemmikloomade turvakodu. «Üks daam vedas siit mõned loomad puuriga ära, aga ega neid sellepärast vähemaks jäänud. Nüüd jälle jooksevad uued pojad ringi ja lisa on veel tulemas.»

Kui Hugo Ink viimati mai lõpus linnavalitsuse heakorra järelevalvespetsialisti Karel Kooviskiga kassikoloonia pärast rääkimas käis, soovitanud ametnik tal oma murega Saaremaa lemmikloomade turvakodusse pöörduda.
«Ega siis turvakodu siin korda majja löö,» ütleb Ink. «Meil on küll olemas määrus, mille järgi peavad kassid olema kiibistatud, aga kes seda kontrollib?»

Naabrinaisega Demjanovi sõnul kassiprobleemist rääkida ei saa: «Ta kohe ründab, ütleb: «Need pole minu kassid!».»

«Keda ta kuulab? Ükski hammas ei ole tema peale hakanud!» tõdeb Ink.

Kui proua Meeta uksele koputame, et tema endaga rääkida, jääb teisel pool ust kõik vaikseks. «Ta on kodus küll,» kinnitab Ink. «Ega ta rumal ole, et välja tuleks.»

Seda, et linnavalitsus kassikoloonia suhtes lähiajal midagi ette võtaks, mehed ei usu. «Linnal pole raha, et kinnipüütud kassikolooniate eest hoolitsemise eest maksta,» arvab Ink end põhjust teadvat.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles