Kui esimesed ektreem- ja šokiturismi pakkujad turule tulid, võtsid giidi juhatusel turvalist trajektoori mööda turistiradadel lonkimisest küllastunud elamustejanus puhkajad selle tänulikult omaks. Inimene tüdineb kiiesti. Ja lõpuks on kõik reisikorraldaja kontrolli all ning reisi «eluohtlikkus» rohkem teoreetiline närvikõdi kui tegelik risk.
Alates 90ndatest levib aga maalimas turismitoode, mida võib protestiturismiks nimetada. Globaliseerumisvastased, rohelised, loomakaitsjad teevad järjekindlalt väljasõite, täna jõudis läbi Vilniuse ja Riia Tallinna brittidest loomakaitsjate turismigrupp.
Protestiturismil on muu paketiga võrreldes teatud meelierutavad eelised. Võimalus avalikus paigas riieteta olla, meedia huviorbiiti sattuda, kõva lärmi teha ja vahistatud saada - ja kui veab, siis ka arestikambris istuda. Ja seda kõike päriselt, ilma giidi turvalise juhatuse või lavastatuseta.
Seekord võeti ette sallivad ja suhteliselt turvalised Baltimaad. Mõne ekstreemsema paketi puhul kuuluvad asja juurde pipragaas ja kumminuiad (nagu 2005. aastal Hongkongis või eelmisel aastal Rostockis), haavatud (2001. aastal Göteborgis) ja tapetud (samal aastal Genuas).
Aga kui tootepakkujad soovivad veelgi teravamaid elamusi jagada, võib ette võtta näiteks turismireise islamimaadesse. Vangla, avalik piitsutamine ja kui veab, siis kividega surnuks pildumine, on kindlasti asjad, mida kui mitte osalejad ise, siis vähemasti nende sugulased aastaid hiljem fotoalbumi taga meenutada saavad.