Suursaadik Mart Helme ütles Venemaa välispoliitilistest ambitsioonidest rääkides, et Moskvas on tarvitusel termin «Eesti savisaarestamine», mõeldagu selle all siis mida tahes.
Helme: Moskvas kasutatakse terminit «Eesti savisaarestamine»
12. jaanuar 2010, 21:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saates «Vabariigi kodanikud» räägiti Venemaa lähiaastate välispoliitilistest ambitsioonidest, mõju taastamisest endiste NSVLi liiduvabariikide üle, kas siis otsese sõjalise tegevuse, majanduslike mõjuhoobade kaudu või ka nn. viienda kolonni abil.
Saate aluseks võetud USA mõttekoja Stratfori analüüsist rääkides rõhutas Helme, et selle asutuse varasemad analüüsid on üldiselt täppi läinud.
Küsimusele, kas maksab Vene-Eesti suhetest rääkides pidevalt kõige negatiivsemat välja tuua, vastates leidis riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson, et 1930. aastail oldi vagusi, ei kritiseeritud suhteid Nõukogude Liiduga. «Praegune avatud ja kriitiline debatt on väga vajalik. Kurja väljakraaksumise hirm ei vasta tõele.»
Ta rõhutas, et sügisel harjutas Venemaa oma suurte õppuste raames täiesti avalikult ja ametlikult 900 tankiga Poolasse tungimist, millele lisandus 2 taktikalise tuumarelva õhkimine.
Helme rõhutas, et kriitilise tähtsusega on ikkagi viies kolonn. «Ukraina ja Gruusia allutamine võtab aega 2-3 aastat, seejärel oleme Venemaal järjekorras meie,» hoiatas suursaadik.
«Sel aastal on olulisim jälgida Läti sündmusi, parlamendivalimised on seal ees. Ka väljast mõjutajatele on seal väga suur sisepoliitiline mängumaa,» rõhutas Mihkelson.
Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse analüütik Merle Maigre ei nõustunud hinnanguga, et Ukraina on Läänel sisuliselt Venemaale kaotatud maa.
«17. jaanuaril on seal ees presidendivalimised ning mina küll ei tea, kes võidab.» Stratfori väitega, et kõik kolm favoriiti on Moskval taskus, Maigre ei nõustunud.
Vene-analüütik Igor Taro juhtis tähelepanu, et presidendikandidaat Viktor Janukovitš on retoorikas hulga venemeelsem, kui oma praktilistes sammudes, samas teavad kõik, milliseid usalduslikke vestlusi peab peaminister Julia Tõmošenko oma Vene ametivenna Vladimir Putiniga.
«Ukraina liidritele võib ette heita teatavat riigimehelikkuse puudumist, nad on ehk valmis loovutama isiklike ärihuvide nimel riigi huvisid, aga kas ka Moskva huvide nimel, seda ei tea,» sõnas Maigre, tõdedes, et riigis valitseb poliitiline kaos, korruptsiooni on suhteliselt palju ning poliitikutele on palju ette heita.
«Et kõik presidendikandidaadid soovivad Venemaale lähenemist, ei tähenda, et Moskval oleks kandidaadid taskus,» uskus ta.
«Isegi kõige venemeelsemad Ukraina poliitikud ei näe ette riikluse ärakinkimist Moskvale. Need valimised ei otsusta veel Ukraina saatust, aga Moskvas teatakse, et see on kõigest üks samm pikas sündmuste reas,» selgitas Helme.
«Venemaa on ilmselt õppinud varasematest kordadest seda, et käesoleval korral pole kahte valikut: Vene-meelne ja -vastane kandidaat, nüüd on mõlemad venesõbralikud,» nentis Taro.
Ka Maigre tõi välja, et näiteks Venemaa võimupartei Ühtne Venemaa kodulehel toetatakse Janukovitšit, Putinil jälle on väga head suhted Tõmošenkoga.
«Kindlasti ei soovita Ukraina NATOga liitumist ega lõimumist ELiga. Ideaaliks võiks olla Ukraina valgevenestumine,» leidis Maigre Venemaa võimuladviku ambitsioone analüüsides.
«Ukraina on võtmeküsimus. Venemaale annab postimperiaalse renessansi poliitiline ja majanduslik kontroll Ukraina välispoliitiliste otsuste üle, nagu on öelnud Zbigniew Brzezinski,» kinnitas Mihkelson.
«Mõjuvõimu ei pea tingimata laiendama tankidega,» meenutas Taro.
«Välispoliitilised kontekstid võivad väga järsku muutuda. Näiteks kui Iisrael ründab Iraani, ei saa USA jääda kõrvale, see tekitab kaose naftaturul, mis võimaldab naftat tootval Venemaal siin regioonis teha, mida soovib,» tõi Helme näite mustast stsenaariumist.