Natsikurjategijaid otsiva Simon Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff avaldas täna pettumust väliseestlasest ärimehe Harry Männili surma pärast ning ta süüdistas taas Eesti võime tahte puudumises uurida natsikuritegusid.
Zuroff avaldas pettumust Männili surma pärast
12. jaanuar 2010, 23:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Zuroff nimetas BNSile saadetud teates Männili surmapäeva kurvaks päevaks holokausti kuritegude õigusemõistmise jaoks.
«Eesti võimude ebaõnnestumine tuua Harry Männil kohtu ette näitab Tallinna poliitilise tahte puudumist tegeleda holokausti kuritegudes osalenud eestlaste tegevuse uurimisega,» teatas Zuroff.
Samuti märkis Zuroff, et «oma maad häbistanud Männil ostis raha eest puutumatuse ja austuse».
Zuroff kordas Wiesenthali keskuse süüdistusi Männili suhtes ja ta meenutas, et väliseestlasest ärimees kuulus keskuse kümne tagaotsituima natsikurjategija hulka.
Väliseestlasest suurärimees Harry Männil suri eile Costa Rica pealinnas San Joses. Tuhk Männili põrmuga paigutatakse tema Costa Rica mägedes asuva rantšo kabelisse, teatas Maaleht.
Harry Männil sündis 17. mail 1920. aastal Tallinnas, lõpetas Gustav Adolfi gümnaasiumi ja õppis enne kodumaalt lahkumist Tartu ülikoolis. 1943. aastal lahkus Männil Soome, 1946. aastast aga elas Venezuelas.
Männil juhtis aastaid Venezuela üht suurimat, ACO-Groupi nimelist ettevõtet. Männilile kuulus suur kunstikogu, eriti hinnati tema Kolumbuse-eelse kunsti kogu.
Natsikurjategijaid otsiva Simon Wiesenthali keskuse aastaaruanne paigutas aastaid Harry Männili väljapaistvate natsikurjategija hulka, kuigi kaitsepolitsei uurimine tal süüd ei tuvastanud.
Wiesenthali keskus väidab, et Männil arreteeris natsliku Saksamaa okupatsiooni ajal Eestis juute ja kommuniste, kelle natsid ja nende eestlastest käsilased hukkasid.
Kaitsepolitsei ja riigiprokuratuur lõpetasid 2005. aasta lõpus viis aastat kestnud uurimise, mis ei tuvastanud Männili süüd inimsusevastastes kuritegudes, kuigi leidis tõendamist Männili kuulumine 1940. aastate alguses Saksa poliitilisse politseisse ja osalemine juutide küsitlemisel.