Eestlasega abiellunud ja nelja aasta eest Eestisse kolinud Wai Sum Elenurm (30) ei vaeva end rahvusliku enesemääramisega, vaid peab end Eestis elavaks hongkonglaseks, kirjutab Rain Uusen.
Wai Sum Elenurm vägisi eestlaseks ei kipu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned aastad võõras kultuuriruumis ei muuda kedagi teiseks inimeseks, tunnistab naine: «Minu lapsepõlv pole seotud Eestiga, mistõttu ei saa ma end eestlaseks pidada. Inimene juurdub ikka sinna, kus ta on üles kasvanud.»
Talvepuhkuse veedab end Emilyks kutsuda paluv swedbanker kodumaal. «Vähemalt korra aastas pean Hongkongi saama,» ei usu ta, et saab kunagi lõpuni eestlaseks. «Mul on oma vanemate ja sealsete sõpradega väga lähedane side, ma igatsen neid ja kodumaist toitu.»
Naastes lubab Emily aga eesti keele õppimise taas tõsisemalt käsile võtta. Mitte selleks, et teistele midagi tõestada, vaid et lihtsam suhelda oleks. «Olen selline inimene, kellele tegelikult keeli õppida ei meeldi,» tunnistab naine, et grammatikareeglite virrvarr pole just tema lemmikhobi ning nõuab tarmukat pealehakkamist ja pühendumist.
Praegu piirdub Emily eestikeelne sõnavara vaid mõne viisakusväljendiga ja seltskondlikel üritustel või kolleegidelt läbi nalja õpitud sõnadega, näiteks «siga» ja «kurat».
Iga kord, kui keegi jõulude eel häid pühi soovis, hakkas Emily naerma, sest väljend kõlab nagu hiinakeelne vulgarism – ja näiteks «aitäh» tähendab hiina keeles hoopis kellegi löömist.
Eestlaste seas silmatorkava välimuse tõttu on naisel aga keeruline igapäevaasju eesti keeles ajada, sest poes, bussis ja tänaval läheb enamik kohe inglise keelele üle. «Nad usuvad, et olen siin turistina,» muigab Emily.
Kolmkeelne laps
Täiskohaga Emily tööl ei käi, kuna kasvatab 2,5-aastast Enrikut, kes juba küsib toidu kõrvale saia kahes keeles ja tutvub esimeste ingliskeelsete sõnadega.
«Tahame, et sellest suhteliselt keerulisest keelesegadusest kujuneks talle tulevikus eelis,» tutvustab Emily pere kasvatuspõhimõtteid. Emily ja tema abikaasa Eero otsustasid, et kuigi laps on sündinud siin ja veedab suurema osa oma lapsepõlvest Eestis, tuleb talle varakult tutvustada ka ema kodumaa kultuuri, kombeid ja keelt.
Inimesi, kes tunneksid võrdselt nii eesti kui hiina kultuuri ja suhtleks vabalt eesti, hiina ja inglise keeles, pole just palju. «Hiina keel on oluline kas või majandus- ja kultuurisuhetes,» on Emily veendunud, seega kui väike Enrik kord tööle läheb, on tal vähemalt kolm keelt suurepäraselt suus ja maailm täis valikuvõimalusi.
«Kindlasti tahame talle selgeks õpetada ka hiina keeles kirjutamise.»
Emily ja Eero kodune keel on inglise keel. Eestis abielu registreerinute omavahelisse suhtlusesse lipsab aga sisse nii eesti- kui ka hiinakeelseid sõnu ja fraase. Eriti siis, kui vaidluseks läheb, muigab Emily.
Emily ja Eero kohtusid 2002. aastal Hongkongi ülikoolis, kus Eero vahetusüliõpilaseks oli. «Pärast kaheaastast pikamaasuhet otsustasin sõita Eestile lähemale ja asusin Helsingi majanduskoolis magistrikraadi tegema,» meenutab naine, kuidas ta samm-sammult Eestile, oma armastusele ja siinsele kultuurile lähemale liikus.
Pärast magistrikraadi tähistamist oli 2005. aasta suvel tee Helsingist Tallinna juba lühike ja enesestmõistetav. Siinse kultuuriruumiga aitas Emilyl harjuda ka pool aastat vahetusüliõpilasena Estonian Business School’i (EBS) rahvusvahelises ülikoolis Tallinnas.
Keerulisi olukordi tekib aastatepikkusest harjumisest hoolimata, tunnistab Emily. Põhimõtted põrkuvad ja arusaamatused tekivad ka pereelus. «Kuigi meie vaidlused jäävad suhteliselt lühikeseks,» peab Emily kultuurierinevusi peresuhetes isegi positiivseks. «Mina kurjustan hiina keeles ja Eero eesti keeles ning siis jätkame juba rahulikumalt inglise keeles.» Olukorras, kus inglise keel pole kummagi emakeel, pole pikalt mõtet vaielda.
Kohutav kohupiim
Emily vihkab kohupiima ega mõista eestlaste kohupiimavaimustust. Ilmselt just seetõttu on talle hästi meelde jäänud eestlaste lemmiksuupiste kohukese nimi. Samas kõlavad tema kõrvus sarnaselt sõnad «kohuke» ja «nohu».
«Kord jäin nohuseks ja läksin apteeki leevendust otsima,» hakkab Emily juba jutu alguses ise lõkerdama. «Näitasin näpuga ninale ja ütlesin, et mul on kohuke, andke rohtu.» Õnneks aitas hädast välja apteekri huumorimeel ja inglise keele oskus.
Lisaks soovile lapsepõlvesõpru ja peret näha ihkab Emily puhuti kodumaale ka sealse toidu pärast. Samas ei kohuta teda ka Eesti köögi eripärad: «Verivorst mulle näiteks meeldib, samuti hapukapsas, mida ma jõulude ajal isegi süüa võin.»
Kui valida oleks aga kartuli ja sousti või siinse Hiina restorani külastamise vahel, valiks ta viimase. «Kartul ja soust on mulle täiesti võõras ja vastuvõetamatu. Ja pärast kahte päeva verivorsti või muude Eesti toitude söömist vajab mu keha riisi.»
Pärast õpinguid pangas töökoha leidnud naine ei uskunud oma kõrvu, kui talle töölepingut selgitades kinnitati, et tööpäev lõpeb kell viis. «Selline töökorraldus ei tule Hongkongis kõne allagi,» meenutab ta oma imestust. Põgusa ajalooloenguga selgitab Emily, et Hongkong oli ennist väike linn, millest keegi midagi ei teadnud.
Tema vanemad pidid 70ndatel elu eest rabama, et linn üles ehitada ja maailmakaardile viia. «Hongkong on praegu suur kosmopoliitne linn, kus on kõik väga tihedalt koos ja kus keegi ei julge kontorist lahkuda enne ülemust – Hongkongis on 12–13-tunnised tööpäevad täiesti normaalsed.»
Siinses kontoripoliitikas imetleb Emily põhimõttelist vabadust ja võimalust oma ideid jagada ka nendega, kes ametiredelil sinust kõrgemale jõudnud. «Eestlased pole kinni hierarhias,» räägib Emily, et uue korraga harjumine võttis tal veidi aega.
«Kui sul on oma arvamus, võid selle välja öelda ja kaitsta, kartmata positsioone või eksimist hierarhilise struktuuri vastu,» kiidab ta Eesti kontoripoliitika mõnusat, arengut toetavat õhkkonda.
Tema sõnul on Eestis inimeste töö- ja eraelu palju paremini tasakaalus kui Hongkongis, kus kogu argipäevaelu töökohustuste ümber tiirlebki ja lõõgastusteks on pühapäevad, mil käiakse poodides, kinos või karaoket laulmas.
«Eestis on mul aega raamatuid lugeda,» räägib Emily, et ta on uuesti kirjanduse avastanud ja see aitab tal leevendada nii koduigatsust kui ka vahel tekkivat väikeriigi-kompleksi. «Kui ma Hongkongis elades jõudsin läbi lugeda ühe raamatu aastas, siis siin loen vähemalt ühe raamatu kuus.»
Harjumatu maakodu
Seitsme miljoni elanikuga Hongkongis üles kasvanud Emily ei mõista siiani eestlaste maakoduarmastust, sest kodulinnas poleks ta sellisest luksusest ja osalt ka tüütusest kunagi osa saanud.
«Kõige looduslähedasem tegevus, millega hongkonglased hakkama saavad, on ühissõidud linnast 15 minuti kaugusele ametlikule grilliplatsile,» muigab ta.
Siiski on ta Eestis elatud aja jooksul õppinud ära maakodus porgandite, kaalikate ja kartulite kasvatamise ning aja mahavõtmise. «Kuigi: ega ma seal üle kahe-kolme päeva suuda olla,» tunnistab Emily, et suurlinnatüdruku jaoks jääb Eesti maaelu veidi liiga vaikseks ja aeglaseks.
Tallinn on aga justkui Hongkongi äärelinn, ütleb Emily. «Aga see-eest väga ilus ja armas äärelinn! Olin Tallinnast ja selle vanalinnast lummatud juba 2003. aasta suvel, kui esimest korda kuuks ajaks siia tulin.»
Emily sõnul peaksid eestlased olema erinevate aastaaegade üle rõõmsad. «Hongkongis kestab soe suveilm suurema osa aastast, aga Eestit tuleb külastada kindlasti nii suvel kui ka talvel,» soovitab ta kõikidele oma sõpradele ja endistele kolleegidele endises Suurbritannia koloonias.
«Siin on näha, kuidas muutused kliimas inimesi mõjutavad,» on ta märganud, kuidas sügise hakul kaob eestlaste huulilt suvine naeratus. «Suvel inimesed naeratavad ja on lõbusad, talvel aga endassesüvenenud ja veidi kurvad.»
Miks Wai Sumist sai Emily?
Hongkong on kaks- või isegi kolmkeelne suurlinn. Seal räägitakse Hiina ametlikku mandariinikeelt ja kantoni murret, mis on tegelikult hongkonglaste emakeel, kuid levinud on ka inglise keel.
Hongkongis kehtib kirjutamata reegel, et kõigil on hiinapärane nii-öelda passinimi ja kindlasti ka ingliskeelsesse konteksti sobituv lisanimi. Neiupõlvenimega Wai Sum Leung sai «rahvusvaheliseks» nimeks Emily.
Ingliskeelse nime annab lapsele sündides tema isa ja tihti kasutatakse seda igapäevaselt ka Hongkongis, mitte ainult reisides. Passi ingliskeelset lisanime siiski ei lisata. (PM)