Jukosele said saatuslikuks Putini meeskonna ambitsioonid

Igor Taro
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka tänavu 31. mail tulid Mihhail Hodorkovski vangimõistmise aastapäeval Venemaa pealinnas Moskvas tänavatele meeleavaldajad.
Ka tänavu 31. mail tulid Mihhail Hodorkovski vangimõistmise aastapäeval Venemaa pealinnas Moskvas tänavatele meeleavaldajad. Foto: Reuters / Scanpix

Kes on need isikud, kes panid viie aasta eest käe külge Vene suurima naftakompanii hävitamisele ning on kindlustanud riigi rikkaima mehe vangimineku pikaks ajaks?

Selle nimekirja avalikustas Jukose endine juht Viktor Geraštšenko. Ta jõudis Jukose direktorite nõukogu esimehe toolile igavast riigiduuma kabinetist 2004. aastal. Selleks ajaks olid eeluurimise käigus vahi alla võetud nii Mihhail Hodorkovski, Platon Lebedev kui ka Jukose turvaülem Aleksei Pitšjugin.


Geraštšenko on Venemaal tuntud finantsguru –  ta oli viimane NSVLi riigipanga juht ning on ka tüürinud Venemaa Panka aastatel 1992–1994, 1998–2002 ja esindanud riiki Rahvusvahelises Valuutafondis (IMFis).


Petlikud lootused


Kuuldused esipankuri tulekust Jukose direktorite nõukokku levisid Vene meedias 2004. aasta kevadel. Neid saatsid spekulatsioonid: kas see tähendab Jukose asja lahenemist? Vaatlejad, kes ennustasid, et naftafirma vahetab peagi vaid omanikku ning selle peamised aktsionärid pääsevad varsti vabadusse, pidid pettuma.


Viis aastat pärast Jukose-saaga algust ja esimest arreteerimist andis kolm aastat kunagise naftagigandi direktorite nõukogu juhtinud Geraštšenko pika intervjuu ajalehele Novaja Gazeta, mis paistab Vene meedias silma oma sõltumatu toimetuspoliitika poolest.


Vaid mõni päev pärast Geraštšenko ametissenimetamist jõudsid Jukose kontorisse kohtutäiturid, kes nõudsid 3,4 miljardi dollari (praeguse seisuga umbes 34 miljardi krooni) tasumist 2000. aasta maksude katteks.


Jukose esindajad pakkusid, et nende valduses on 4 miljardi dollari (ligikaudu 40 miljardi Eesti krooni) eest Sibnefti aktsiaid, mille vastuvõtmise asemel arestisid maksukogujad Jukose varad.
Edasi kirjeldas Geraštšenko episoodi Kanada endise peaministri Jean Chrétieni visiidist Moskvasse, kus tal olla olnud põnev jutuajamine Putiniga.


Putin palunud kanadalasel aidata Venemaal G8 püsiliikmeks saada, vastutasuks palus Kanada valitsusjuht Jukosele maksude osas kaks aastat ajapikendust ning võimaldada Hodorkovskil ja partneritel aktsiad oksjonile panna. Chrétien täitis lubaduse, Putin mitte.


Viimane hävitav löök


Viimase ja otsustava löögi naftafirma hävitamiseks andis riiklik naftakompanii Rosneft, mis ostis kõigepealt tundmatu varifirma kaudu peamise tootmisettevõtte Juganskneftegazi ning seejärel nõudis Jukose pankroti väljakuulutamist.


«Personaalset vastutust kannab selle eest Igor Setšin, kes ühendas Rosnefti direktorite nõukogu esimeheks olemise Kremli administratsiooni asejuhi ametikohaga,» väitis Geraštšenko. «Kremlis käis selle üle tugev võitlus, sest ka Dmitri Medvedevi juhitud Gazprom tahtis oma osa saada, kuid Setšin võitis ilmselt tänu sellele, et kandis igast oma sammust ette Putinile.»


Jukose vastu suunatud rünnaku motiividena nimetas ta kahte asjaolu. Esiteks oli rühm majanduspoliitikuid Rodina fraktsioonist 2003. aastal koostanud Putini jaoks paberi, mille kohaselt oli Venemaal, arvestades geograafilist ja majandus-poliitilist olukorda, tagada riiklik kontroll gaasi- ja naftasektori üle.


Teiseks oli kurikuulus episood kaubandus-tööstuskoja kohtumiselt Venemaa presidendiga, kus Hodorkovski astus Putiniga sulaselgesse verbaalsesse konflikti. «Paljud ütlesid talle kohe pärast kohtumist: lase riigist jalga,» ütles Geraštšenko. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles