Täna valimiskogu 57 poolthäälega uueks 5-aastaseks ametiajaks Eesti Kunstiakadeemia rektoriks valitud Signe Kivi ütles intervjuus Postimees.ee'le, et peab ülikooli tugevuseks koostöövõimet teiste osakondade ja kõrgkoolidega, ning on rõõmus selle üle, et noored tulevad akadeemiasse üha teadlikumalt endale kunstikõrgharidust omandama.
Valimiskogu suur poolthäälte arv näitab vist, et nemad on Teie varasema tööga rahul. Kuidas te ise enda lõppeva ametiajaga rahule jääte?
Küsimus on selles, kas ma ise olen täna parem kandidaat kui viis aastat tagasi - paraku tõesti ei ole mul endal võimalik sellele vastust anda. Vastust tuleb leida sellest, mida akadeemia on ühiselt viimase viie aasta jooksul saavutanud ja kas oleme saavutanud enamuse oma eesmärkidest, mille arengukavas püstitasime. Võib öelda, et jah oleme, aga on ka palju seda, mis on muutnud ja meie edasised plaanid on teistsugused kui viis aastat tagasi.
Eelkõige on muutunud prioriteetide rõhuasetus. Kui ma viis aastat tagasi rektorikandidaadina julgesin valimiskogule öelda, et võtan vastutuse selle eest, et laheneks akadeemia ruumiprogramm, siis täna võin öelda, et need vajalikud otsused ei tulnud kergelt ja kiiresti, aga oleme sellele olulisele eesmärgile lähemal.
Millised on teie eesmärgid järgmiseks viieks aastaks?
Täna on fookus sellel, mis arengud toimuvad meie ülikooli sees - täna on selleks ülim aeg ja täna on selleks ka aega.
Mina püstitasin oma programmis kaks olulist eesmärki: esiteks kunstiakadeemia jätkuv rahvusvahelistumine, konkurentsivõime ja nähtavus Euroopa kõrgharidusruumis. Teiseks Eesti kunstiakadeemia kui institutsiooni tugevdamine. Mõlema sihi eelduseks on aga õppekavade ja osakondade suurem sidusus ja minu hinnangul on meil selles vallas päris palju ära teha.
Mida te peate kunstiakadeemia tugevuseks?
Meie tugevus on erialaline ja laial skaalal antav kunstikõrghariduslik õpe. Usun, et edaspidi oleme veel tugevamad, kui teeme julgelt koostööd ja pakume õpet nendes ülikoolides, kus meie õppekavadele vastav kompetents on parem kui meil. Näiteks juba lõpusirgel olev ühistöö Tallinna Tehnikaülikooliga disainimagistriõppekava käivitamisel.
Aga meie kui väikese ülikooli tugevus on ka selles, et professor on üliõpilasele lähedal, meil on ikka veel võimalus anda individuaalset õpet.
Kuidas näete kunstiakadeemia tudengkonda, on nende hulgas ka mingeid muutusi viimasel ajal toimunud?
On väikesed muudatused konkurssides, eelkõige seetõttu, et mõned erialad on vahetamas oma kohad. Jätkuvalt võime öelda, et kõige suuremad konkursid on sellised, kus ühele üliõpilaskohale kandideerib 14-17 inimest. Aastate lõikes on jaganud populaarsuse edetabelit sisearhitektuuri ja mööblikujunduse eriala, fotograafia, moedisain.
Aga mul on väga hea meel, et sel aastal oli märgata suuremat soovi tulla õppima vabadesse kunstidesse, mis on tegelikult just see valdkond, kus noor inimene on teinud oma valiku täiesti teadlikult. See tähendab väga palju loobumist, kunstnikuks olemist, mitte väga kindlat töökohta, vabakutselisena hakkamasaamist jne.
Kuivõrd me teame, et demograafiline situatsioon on langenud ja eeldasime juba mõned aastad tagasi, et avalduste toojate arv langeb, siis sel aastal oli väikest sellist tendentsi tõesti näha. Aga konkursid on jätkuvalt kõrged ja pigem tundub, et on lõppemas niisugune ehku peale paberite toomine kunstiakadeemiasse.
Kui muutlik praegu kunstiharidus ja kunstivaldkond Teie hinnangul on?
Kultuurihariduse valdkonnas väga kiireid muutusi teha pole võimalik, aga kultuuri visuaalkunstide valdkond on ise nii kiires muutuses, et arvan, et meie professorite kaudu on muutumine nii ehk naa olemas. Põnev on meie koolis on alati.
Kui palju te ise jõuate rektorina töötades oma kätt kunsti vallas proovile panna?
Nii palju, kui ma ennast kehtestada suudan ja tegelikult tahan. Rektorina pean tegelikult oma kõige loomingulisemaks saavutamiseks sellistel tingimustel õhkkonna loomist, et teised saaksid luua. Aga olen ka ise saanud luua ja teen seda edaspidi ega tunne, et oleksin selles vallas kuidagi alla surutud. Lihtsalt prioriteedid on muutunud.