Õiguskantsler Indrek Teder külastas läinud aastal ja selle aasta alguses 15 sotsiaalkeskust ja varjupaika ning leiab, et kuigi varjupaikade töö on tänuväärne, ei ole kõigis Eesti piirkondades kodututele öömaja tagatud.
Õiguskantsler võitleb kodutute õiguste eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelkõige jäävad õigusest varjupaigas ööbida ilma inimesed, kes ilmuvad öömaja ukse taha purjuspäi. Õiguskantsler Teder leiab, et selliseks juurdepääsu piiramiseks ei ole seaduslikku alust.
Tallinnas Männikul asuva MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse ukse peal pidavat inimene lausa alkomeetriga vastas olema. «Kontrollkäigul läbi viidud vestlusest selgus, et teenusele saabuvaid isikuid testitakse asutusse saabumisel alkomeetriga alkoholijoobe kindlaks tegemiseks,» seisab õiguskantsleri koostatud raportis. Varjupaika lubatakse inimesed, kelle joove on alla 0,5 promilli ning kelle käitumine ei ole agressiivne. Need, kelle joove on vahemikus 0,5–0,7 promilli, peavad sissepääsemist ootama, kuni joove on lahtunud.
Rehabilitatsioonikeskuse sotsiaaltöötaja Margit Miller ütles, et kuna nende keskus tegeleb ka vanglast vabanenute rehabilitatsiooniga, on alkoholi tarbimise keeld vältimatu. «Lisaks teeme koostööd kriminaalhooldusega, kus sageli pannakse kohtulikult karistatud ja vanglast ennetähtaegselt vabanenud isikutele kohtus kohustus mitte tarbida alkoholi,» lisas ta.
Õiguskantsler Tederiga kohtunud Tallinna sotsiaaltöökeskuse Akadeemia tee varjupaiga elanik Tarmo (55) ütles, et neil sellist lauskontrolli ei tehta. «Kontrollitakse pisteliselt ja kui juba kolmas kord promillise joobega vahele jääd, koostatakse protokoll,» ütles Tarmo. «Aga kedagi ukse taha sellepärast ei jäeta.» Mehel endal viinaviskamisega probleeme ei pidavat olema.
Ka ei mäleta Akadeemia tee varjupaigas viis aastat töötanud Ella Ovtšinnikova, millal ta viimati alkomeetrit kasutas. «Silmaga on ju näha, kes on võtnud ja kes mitte,» nentis ta. Ovtšinnikova ütles, et kui ongi näha, et inimene on joobes, siis tuleb temaga rahulikult rääkida ja öelda, et ta vaikselt ennast välja magaks.
Kokku pakuvad Tallinna sotsiaaltöökeskuse varjupaigad ja sotsiaalmajad ulualust ligi 500 inimesele. «Meie laseme alkoholi tarbinud inimesed igal pool sisse ja ei mõõda ega kraadi neid,» rääkis sotsiaaltöökeskuse juht Kersti Põldemaa, kes lisas, et joobetunnustega kliente on neil ligi 80 protsenti. Naine lisas, et sellistes olukordades on pigem otsustavaks sotsiaaltöötaja silm ja kui klient hakkab purjakil olles märatsema ning on agressiivne, siis kutsutakse politsei. «Kuhu neil veel minna on, kui isegi meie neid sisse ei lase,» ütles Põldemaa.
Ka Võru Nöörimaa tugikodu direktor Tiia Peebo nentis, et nemad ei ole kolme tegutsemisaasta jooksul ühtegi inimest purjus oleku pärast ukse taha jätnud. «Kui on tõesti näha, et inimesel on raske alkoholijoove, siis oleme temaga vestelnud ja saatnud jalutama,» rääkis Peebo. «Aga ega see jalutama minek neile ei meeldi ja vestluse peale nad pigem naeravad.»
Õiguskantslerit häirib see, et kuigi varjupaigad on Eestis tegutsenud umbes 15 aastat, pole siiani riiklikult otsustatud, kuidas peaksid varjupaigad ja sotsiaalmajad oma kõikvõimalikke probleeme lahendama. Seda nentisid ka sotsiaalkeskuste juhid.
Peebo sõnul teebki olukorra raskeks see, et ühelt poolt kohustab seadus andma kõigile vältimatut sotsiaalabi, aga samas ei tohi kehtestada ühtegi piirangut.
Mida siis teha näiteks olukorras, kus agressiivne joobnud mees läheb sotsiaalkeskuse töötajale kallale? Viimast on ette tulnud ka Võru tugikeskuses. «Sotsiaaltöötajal peavad selja taga ka silmad olema, et olukordi reaalselt hinnata,» tõdes Peebo. Siiski tuleb rüselusi Võru väikses 13-kohalises tugikeskuses ette harva ja elanikud tülitsevad pigem omavahel. «Oli selline juhtum, kus üks elanik lõi teist kahvliga, sest tollel oli kanakints ja lihtsalt natuke rohkem toitu,» meenutas Peebo.
Kommentaar
Indrek Teder
õiguskantsler:
Mitte igas Eesti piirkonnas ei ole praegu kahjuks kodutule tagatud pääs öömajja või varjupaika. Sotsiaalhoolekande osutamise põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus vältimatut sotsiaalabiteenust osutama volitatud asutus jätab endale õiguse ebaseaduslikult piirata karistuslikel või muudel eesmärkidel abivajavate isikute juurdepääsu öömajateenusele.
Juhul kui isiku öömajja vastuvõtmisest keeldumise aluseks on mõjuvad asjaolud, nagu joove, terviseseisund, ohtlikkus teistele teenuse tarbijatele või öömaja töötajatele, peab asutus või kohalik omavalitsus tagama isikule talle vajaliku abi kättesaadavuse muul viisil.
Õiguskantslerina olen esitanud pärast igat kontrollkäiku mitmeid soovitusi vastutavatele institutsioonidele, kelle pädevuses on probleemid lahendada. Inimest ei tohi põhjendamatult jätta öömaja ukse taha. Avalikul võimul on kohustus leida viis abi andmiseks ning tagada inimese ellujäämine. Kuid samal ajal peavad ka öömajateenuse pakkujad olema seaduses antud volitustega kaitstud.
Öömajade kontrollimise eriprojekti lõpetuseks on mul kavas teha lähiajal ka üldistav kokkuvõte varjupaigateenuse seadusregulatsioonist ja praktikast Eestis ning soovitused vajalikele ametkondadele.