Iivi Masso – püstipäi poliitilistes tõmbetuultes

Poliitikaanalüütik Iivi Anna Masso (42) on juba pea kaks kümnendit elanud-tegutsenud Soomes, kuid pole sealset hillitsetud väitluskultuuri omaseks saanud. Tema arvamusavaldused pole üksnes otseütlevalt, isegi halastamatult julged, vaid kalduvad põhjanaabrite meelest tsentrist liiga palju paremale.

Nõndamoodi tekitavad Masso mõtteavaldused paratamatult vastukaja, isegi intriigi, ja seda ka Eestis. Vasakpoolne poliitikablogi «Isemõtlejale» kirjutas tema kohta aasta tagasi:

«Iivi Masso on doktorikraadiga politoloog, seega peaks ta väga hästi teadma, mis asi on poliitiline tasakaalustatus ja mida tähendab argumenteerimine.

Kui mõned aastad tagasi kuulus Iivi Soome vasaknaiste ridadesse ja kirjutas feminismist ja multikultuursusest, siis viimastel Soome kohalikel valimistel kandideeris ta juba Kokoomuse ridades ja Eesti ajakirjanduses ilmuvad ridamisi tema Eesti rahvuslusest jutustavad lood.

Kokoomus on partei, mis paigutab ennast kindlalt tsentri paremasse serva. Muidugi võivad inimeste vaated aja jooksul ja rohkem koolis käies muutuda, kuigi mina isiklikult ei saa aru, kuidas on võimalik korraga kõiki oma vaateid nii radikaalselt muuta.»

Kõlab põnevust tõotavalt? Aga see pole veel kõik. Tunamullu sügisel tegi Kremli-meelne Soome dotsent Johan Bäckman Masso kohta politseile avalduse, süüdistades teda au haavamises.

Masso oli organiseerinud avaliku kirja Eesti-vaenuliku Bäckmani vastu, kus kutsus üles vallandama teda Helsingi ülikoolist kui rassisti ja rahvustevahelise vaenu õhutajat.

Järgmisel teisipäeval esineb Masso Postimehe traditsioonilisel arvamusliidrite lõunal, mille teemaks on sedapuhku «Millist väetist vajab Eesti poliitiline kultuur?».

Ma ei tunnista ennast parem- ega vasakpoolseks. Näen seda jaotust praegusel ajal väga problemaatilisena.

Kui peaksin end poliitiliselt klassifitseerima, siis olen liberaal. Aga see nõuab omakorda määratlemist. Soomes on sõna «liberalism» kasutatud parempoolsuse sünonüümina ja negatiivse tähendusega, aga Ameerikas on liberaal vasakpoolne. Mulle on liberaalsed ideaalid vana hea Euroopa vasakpoolsuse ideaalid: olen võrdõiguslikkuse ja inimõiguste ja vabaduste pooldaja.

Majanduspoliitikas olen olnud rohkem vasakpoolne, sest noorena innustusin Põhjamaade sotsiaaldemokraatiast. Aga nüüd olen pigem agnostik. Sest vahepeal paistis, et Eesti valitud teel läheb väga hästi, samas kui Soomes tekkis seiskunud tunne.

Kuna Põhjamaades püsis võim kaua sotsiaaldemokraatide käes, siis hakkas tunduma, et jäigastunud võimuhierarhiaid esindasid just nemad. Kui teatud võimuhierarhia jääb liiga kauaks paigale, hakkab see ise oma konservatiivseid struktuure moodustama.

Minu arust teie poliitilised seisukohad küll eriti vasakpoolsed ei paista.

Välispoliitilisel jaotusel asetun selgemalt paremale, kui läänemeelsust peetakse parempoolsuseks.

See, millest ma kunagi aru ei ole saanud, on lääne vasakpoolsuse Nõukogude-sõbralikkus. 1990. aastatel olin üsna kindel, et sellest on üle saadud. Aga enam ma selles nii kindel ei ole. Selle sajandi esimesel kümnendil hakkas vasakpoolsuse antiliberalism ja läänevastasus tagasi tulema.

Ja kuna selles väljendub ka Venemaa-sõbralikkus, tekkis vastuoluline olukord. Kui vaadata, kes nõuavad sõbralikumat suhet Venemaaga, siis need on äriringkonnad, kes esindavad mingis mõttes poliitilist parempoolsust. Teatud vanast inertsist kuuluvad sinna leeri ka ideoloogiliselt vasakpoolsed, kelle motivatsioon on olla Ameerika vastu.

Neile ei lähe korda, et Venemaa ei ole nime järgi enam sotsialistlik ja et isegi Putini partei on end ametlikult konservatiivseks määranud ja näitab natsionalistlikku hoiakut.

Majanduspoliitikas küll. Aga ma näen vahet majanduspoliitikas ja väärtuspoliitikas.

Väärtushinnangutelt ei ole Eesti väga parempoolne. Meid küll sõimatakse natsionalistideks ja meis on teatud konservatiivsus, kui vaadata näiteks, mis sorti vaidlused käivad homosuhete üle.

Aga teisest küljest, kui võtta usklik, traditsiooniline konservatism, siis Eesti ei ole eriti parempoolne. Olen kohanud inimesi Kanadast ja Ameerikast, kes on tahtnud sellepärast Eestis käia, et näha maad, kus on nii palju ateiste.

Ma ei määratleks Eestit üheselt. Näiteks suhtumine teistmoodi inimestesse on üldisel tasemel konservatiivne: nende suhtes väljendutakse poliitiliselt ebakorrektselt, öeldakse halvemini, kui ütleksid soomlased või rootslased. Aga kui keegi tunneb isiklikult kedagi välismaalast, ükskõik kust või mis värvi ta on, ent on eesti keele ära õppinud, siis on eestlased väga avatud.

Üks asi on moevoolud. Ühiskonnateadused, kultuuriõpingud, antropoloogia ja sotsioloogia on Euroopa ülikoolides eriti vasakule kaldu. Muidugi tuleb see läänest ka siia. Kui pealekasvav põlvkond, kes ise Nõukogude aega ei mäleta, võtab selle pimesi vastu, siis võib tulemuseks olla relativism: ei tea, kas see, mis tollal oli, oli ikka palju halvem kui praegune. Selline hoiak teeb mind skeptiliseks.

Olen õpetanud inimõigusteteemalisi kursusi Soomes, ka rahvusvahelistele rühmadele, ja mõnedele on üllataval kombel raske seletada, miks mittevaba ühiskonnakord on halvem kui demokraatlik. Selge see, et vabas ühiskonnas on omad probleemid ning neist tuleb rääkida. Aga olen lääne tudengite hulgas näinud, kuidas paljudele ei ole jaotus vaba ja mittevaba ühiskonna vahel sugugi mõttekas.

Oma ühiskonnakorra kriitika on küll vajalik nähtus, aga kui lähed teatud piirist üle, muutub see enesehävituslikuks – et mis meie kord Ahmadinejadi Iraanist või Putini Venemaast parem on? Kui niisugune hoiak tuleb moevooludega ka Eestisse ja saab ruumi tänu mälu nõrkusele, pean seda muret tekitavaks.

Kollektivistlikku totalitarismi pole ma kunagi pooldanud. Sõnavõttudes on muutunud pigem temaatika. Varem pöörasin rohkem tähelepanu majanduspoliitikale, ajasin taga heaoluühiskonda, aga praegu on küsimus rohkem välispoliitikas, kultuuride kohtumises ja rahvustemaatikas.

Kuigi ühiskondlikes üldväärtustes olen alati olnud mingit sorti vasakliberaal, siis nüüd on küsimus ka mingis ohutunnetuses. Väikeste rahvaste olemasolu ja edasielamine tundus 1991. aasta järel enesestmõistetav. Aga viimasel ajal, kui Venemaalt on tulnud räiged propagandarünnakud Eesti ja isegi Soome vastu, on meeleolud muutunud ja ohutunne tagasi tulnud. See on enesekaitsereaktsioon.

Pean end endiselt feministiks, sest toetan inimeste võrdõiguslikkust soost ja muust sellisest sõltumata ning protesteerin, kui näen tugevat macho’ndust.

Ülikoolimaailmas hakkas aga akadeemiline feminism mulle vastu. See on liiga vasakpoolne – liberaalse demokraatia vastane ja hästi relativistlik – ning mul on raske sellega kaasa minna. Mul on jäänud mulje, et seal on olulisem võidelda paha Ameerika imperialismi vastu kui soolise võrdõiguslikkuse eest.

Lisaks kahepalgelisus: lääne ühiskonnas, kus asjad on sugude asjus suhteliselt hästi, nähakse kõikjal patriarhaalseid struktuure, aga samas pigistatakse kultuurilise relativismi nimel silmad kinni näiteks Saudi Araabia suhtes, kus asjad on palju räigemad – sest mitte-lääs ei või olla halb. Teatud etnilistes rühmades esinevat karmi naiste kontrolli ja ahistamist ei puudutata, sest see oleks lääne kultuuriline imperialism.

Kohati küll. Aga soomlased naljalt ei taha, et eestlane neile nõu annab. Soome keele oskus ja Soomes omandatud haridus ei ole nende silmis selleks piisav. Mul on tunne, et eestlasena peab vähemalt minu erialal natuke rohkem üle müüride ronima. Arvan, et minu põlvkond sellest lahti ei saa, et eestlast peetakse rumalamaks ja natuke alaväärtuslikumaks.

Ka Soome kõrgem juhtkond kannatab eestlaste suhtes endiselt suure venna kompleksi all, aga see praguneb. Viimase poole aasta jooksul olen hakanud Soome poliitikute suust kuulma, et eestlastest võib mingis asjas eeskuju võtta, isegi Vene-suhetes või kokkuhoiupoliitikas.

Selliseid märke juba leidub, aga kogu suhtumise normaliseerumine võtab veel aega.

Ma ei oleks ka arvanud, et see on Soomes võimalik, et eestlasi saab hakata agressiivselt natsideks tembeldama. Mis oli mulle kõige suurem pettumus – et Soome ühiskond ei reageerinud sellele. Siit vaatab taas kahepalgelisus vastu.

Samal ajal on Soomes väga tugevalt reageeritud, kui keegi on võtnud vaenulikult sõna kaugemate vähemuste, näiteks somaallaste või moslemite vastu. Kui aga aasta otsa tambitakse, et eestlased on fašistid ja Eesti riigil pole õigust olemas olla, ei tule mingit ametlikku reaktsiooni.

Ma ei tea, kas siin mängib rolli see, et eestlased on parempoolsed kapitalistid ja valged luterlased, kellele ei ole samasugust kaitset vaja nagu aafriklastele. Või äkki ei reageeritud Soomes kõrgemalt poolt sellepärast, et seda oleks Venemaalt nähtud negatiivsena.

Ma ei kasutaks nii tugevaid sõnu nagu enesehävituslik. Ennast salgav oleks õigem.

Paljud minu autoriteedid sel teemal on vähemuste taustaga, moslemid või moslemi kultuuri dissidendid, kes kritiseerivad, kuidas Euroopas katsutakse kultuure vägisi hoida erilise ja erinevana.

Nad väidavad, et see on teatud mõttes rassism: võõraste kultuuride esindajaid nähakse, nagu oleks nad võimetud kohanema Euroopa moraalinormidega, et nendega ei saa sümmeetriliselt suhelda, et nendelt ei või nõuda samasugust respekti meie vastu, nagu meil on nende vastu.

Kui lubame näiteks naiste suhtes säilida vähemustel traditsioone, mida me enda hulgas eal ei aktsepteeri, siis on need immigrantidest naised, kes jäävad uue kodumaa riikliku kaitseta. Saksamaal oli juhtum, kus marokolaste peres oli vägivald ja naine tahtis lahutust.

Saksamaal on muidu pikk järelemõtlemisaeg, aga vägivalla puhul saab lahutuse kohe. Kuid maroko peres naine ei saanud, sest viidati koraanile ja maroko kultuurile. Niiviisi jäävad kultuuri kaitsmise nimel immigrandid kaitseta.

Siin on lähtekohaks kolonialismi kriitika: meie, suur Euroopa, kes me oleme teistele halba teinud, tunneme süüd ja kahetseme pattu. Samas on usk, et meid miski ei ohusta, et võime lubada killustumist ja meil ei ole vaja ennast kaitsta.

Ei saada aru, et ka meie oleme haavatavad. Võib-olla Eesti-suguses pisikeses riigis saadakse sellest paremini aru, sest oleme kogu aeg haavatavad. Aga kui jutt on Hollandist või Inglismaast, siis ei tulda selle peale, et nendegi kultuur võib olla haavatav.

Olen kuulnud seisukohta, et Eesti peaks ka Euroopa koloniaalajastu pattude kahetsuse enda kanda võtma, mille peale tahaks näidata neile, kes seda väidavad, vulgaarselt keskmist sõrme.

Olen kuulnud ka Eestis arvamust, et peame jagama lääneeurooplaste koloniaalset süüd, sest kuulume samasse kultuuriruumi. Kui kord Soomes ülikoolis küsisin, kas te ei võta brittide teemasid liiga otse üles, sest Soome ei ole ju harrastanud koloniaalvõimu, pandi mind väga järsult paika, et kas ma kujutan ette, et me kuidagi süütud oleme.

Huvitaval kombel käib sellise süü jagamine kultuuripiiride järgi. Kui vasakpoolsed ütlevad, et imperialism on paha, siis sõna «imperialism» ei kasutata Venemaa kohta, kui räägitakse suhtumisest Venemaa naaberrahvastesse. Samamoodi ei nähta ka Euroopas väikseid valgeid rahvaid, kes näevad välja samasugused nagu põhjaeurooplased ja kelle kultuuritaust on sama, imperialismi ja kolonialismi ohvritena.

Soomes olen viimaste riidude keskel avastanud, eriti kui Vene propaganda on Eestit rünnanud, et olen Eesti natsionalist – hea «natsionalist» küll, kelle kodune keel ei ole eesti keel ja kelle suhtlusringkond on etniliselt kirju!

Eesti ja Soome toon on avalikus debatis niivõrd erinev. Soomes on avalik debatt olnud tükk aega natuke summutatud. Soomlastele tundub, et olen teatud asjades liiga otsekohene, näiteks Venemaa kohta kirjutades. Tundub, et mingid teemad, mille kohta Eestis leiab mida tahes, tõmbavad neid ikka veel ettevaatlikuks. Kuigi olen kaua Soomes elanud, ei ole ma ikka veel ära õppinud, millal ma liiga julgeks lähen. Oma arust räägin täiesti normaal­selt, aga vastukajas kuulen, et olin väga julge.

Seda küll, ja see on ka põhjus, miks olen kogu aeg ka Eestis kirjutanud. Soomes makstakse jutu eest rohkem, aga Eestis saab end paremini teostada.

Schengeni ruumis on lihtne edasi-tagasi seigelda. Kuigi alaline elukoht on mul Soomes, olen viimasel ajal üsna palju mõlemal pool.

See, et jäin õpingute järel Soome, oli pere-elust tingitud. Kuna lapsed käisid koolis ja oskasin soome keelt, aga abikaasa eesti keelt ei osanud, siis oli loogiline sinna jääda. Nüüd on hakanud abikaasa Eesti firmadega koostööd arendama.

Ja otsin ka ise Eestis huvitavaid tegutsemisvõimalusi. Kevadeni on mul kontraht Yleisradioga. Kui teen oma raadiosaadete sarja Yles ära, siis võib-olla vaatan jälle Eestis ringi, mis teha saab.

Politoloog ja ajakirjanik

Sündinud 31. mail 1967

Lõpetanud Tallinna 21. keskkooli

1985–1990 Tallinnfilmis eri

ametikohtadel

1988 suusainstruktor Kaukaasias 1991 tõlkija Rootsis

1991–1992 õppis rootsikeelses

ülikoolis Åbo Akademi Turus

1993–1997 Helsingi ülikool,

filosoofiamagister

1999–2000 politoloogia

doktoriõpe Ungaris

2000–2001 New Yorgi New

School University külalisteadur politoloogias

2001–2008 Helsingi ülikooli

teadur ja lektor

2006 kaitses Helsingi ülikoolis doktorikraadi politoloogias

2008 vabakutseline ajakirjanik ja poliitikaanalüütik

Praegu YLE Radio 1 ühiskonnasaadete toimetaja

Avaldanud akadeemilisi artikleid Soomes ja Eestis

Kirjutanud muu hulgas ajalehtedes Uusi Suomi ja Eesti Päevaleht, samuti Uus Eestis

Tulnud mäesuusatamises Eesti noorte meistriks slaalomis

Abikaasa on fotograaf ja ettevõtja

Iivi Massol on tänu Soomes elamisele hea võimalus, aga ka oskus vaadata Eestis toimuvat kriitilise, ent samas heatahtliku pilguga, märgata asju, mida seesolijad alati ei näe. Iivi on sügav, analüütiline, enesekriitiline, äärmiselt erudeeritud ja ergu sotsiaalse närviga. Ootan ta artikleid ja sõnavõtte alati suure huviga.

Iivil on hämmastav oskus mitte lasta ennast lummata kindlapiirilistest ideoloogiatest, mitte laskuda dogmadesse ja stampidesse, vaid näha nähtusi ja protsesse liikumises ja avatult.

Iiviga tutvusin 1990ndate teises pooles, kui asusin tööle Päevalehe arvamustoimetajana. Tolle hetke Eesti ajalehtede arvamusküljed olid üsna kaldu päevapoliitilisele nääklemisele. Sestap otsisime uusi kirjutajaid ja uusi teemasid.

Iivi oma enamasti soorolle käsitlevate kolumnidega kindlasti ka ärritas paljusid lugejaid, aga tõi samas sõõmu värsket õhku üsna sumbunud avalikku arutellu. Mitu head aastat kirjutas ta peamiselt soolise võrdõiguslikkuse teemadel.

Kui ta mõne aja pärast kirjutama naasis, nägin justkui täiesti uut inimest. Kui esmalt tundus, et Iivi on oma maailmavaates täiesti uutele arusaamistele jõudnud, siis täna olen kindel, et pigem on küsimus teda huvitavate teemade muutumises.

Soorollide asemel on hakanud teda rohkem paeluma demokraatia ja vabaduste ning välispoliitikaga seotud teemad.

Paljude Eestist mujale läinud inimeste kirjutistesse on Kodu-Eestist rääkides lisandunud dotseeriv alatoon. Iivi on siin meeldiv erand ning temas on iga eemal oldud aastaga pigem Eesti-patriotism tugevnenud.