Ligi 150 aastat tagasi avas Ameerika Ühendriikide välisministeerium Vene impeeriumi sadamalinnas Revalis oma konsulaadi. Konsulaadi tööst kirjutavad USA suursaatkonna endine pressi- ja kultuuriosakonna juht Eric A. Johnson ning tema endised kolleegid Jay Raman ja Jonatan Heinap.
Enne kodusõda (1861–1865) nautisid Ameerika Ühendriigid suurt tööstuslikku kasvu, mille tulemusena koondas välisministeerium oma energia kahe eesmärgi saavutamisele: diplomaatiliste suhete laienemine ning USA laevade ja kaupade levik igasse maailma nurka.
Aastal 1860 koosnes Ameerika Ühendriikide välisministeerium ainult kolmest struktuuriüksusest: riigisisesest, diplomaatilisest ja konsulaarbüroost. 1860. aastal oli välisministeeriumis 323 töötajat, kellest 42 olid ametis Washingtonis ja 281 lähetatud välisriikidesse.
Enamik ministeeriumi poolt välisriikidesse saadetud ametnikest töötas ühemehelistes konsulaatides. Selliseid konsulaate oli Ühendriikidel kokku 253 ning need asetsesid maailma eri sadamalinnades nagu näiteks Reval.
USA konsulitele olid vahel abiks kohapealt palgatud töötajad, keda tihti kutsuti asekonsuliteks, kuigi neil ei olnud ametlikku diplomaatilist staatust. Ameerika Ühendriikide konsulaat Revalis võidi avada ootuses, et kaubavahetus Venemaaga suureneb tänu 11. aprillil 1857 allkirjastatud lepingule Taani ja USA vahel, mis tagas Ameerika laevadele tollivaba läbipääsu Läänemerele.
Ameerika Ühendriikide konsulaat töötas Revalis 1859. aastast kuni 1870. aastani. Nagu ka USA konsulaatides Peterburis, Moskvas ja Odessas, määrati sinna teise astme konsul, kes sai 2000 dollari suurust aastapalka. Enamiku sellest ajast asus Ameerika konsulaat Narva tn 7, hoones, mida enam ei eksisteeri.
Neli konsulit, kes Revalis sel perioodil töötasid, saatsid Washingtoni regulaarselt raporteid, mis keskendusid kaubanduslikele küsimustele ning sisaldasid aruandeid alkohoolsete jookide ja tubaka kaubandusest USA ja Venemaa vahel, Ameerika kehtestatud tollidest Venemaalt saabuva impordi suhtes, samuti ekspeditsioonidest Amuuri jõe lisajõgedel ning Venemaa ja Inglismaa kaubanduslikest huvidest Kesk-Aasias.
Lisaks saadeti aruandeid ka järgmistel teemadel: patenteeritud ravimite müümist reguleerivad seadused Venemaal, hobuste ja kariloomade nakkushaigused, Venemaa valitsuse algatatud telegraafiliinide ehitus Hiinasse, Venemaa arvamus Ameerika kodusõjast, uuenduslikud liikumised Venemaal ning Alaska ostmine aastal 1867.
Diplomaatia kodusõja ajal
Kodusõja algusaastatel oli Ühendriikide diplomaatide ja konsulite edu välisriikides oluline, et isoleerida lõunaosariigid seni, kuni sõja võitmiseks jõutakse mobiliseerida Ühendriikide armee ja merevägi. USA föderaalvalitsuse tsentraliseerimise, laienemise ja tugevdamise tulemusena kasvas sõja ajal ka välisministeeriumi autoriteet ning tegevusulatus.
Oma lühikese olemasolu jooksul oli Ühendriikide konsulaat Revalis tihedalt seotud lähedal asuva diplomaatilise esindusega Peterburis ning töötas seal resideeriva USA erakorralise saadiku ja täievolilise esindaja alluvuses. Aastatel 1858–1860 oli Ühendriikide esindajaks tsaari õukonnas Francis W. Pickens Lõuna-Carolinast ehk osariigist, mis üritas kodusõja ajal põhjaosariikidest moodustatud liidust välja astuda.
Pickensi vahetas välja John Appleton põhjaosariigist Maine'ist, kes oli teenistuses aastatel 1860–1861. Tema järel oli selles ametis Kentuckyst pärit Cassius M. Clay, kes töötas Ameerika Peterburi esinduses aastatel 1861–1862 ja teist korda 1863–1869. Clay eemaloleku ajal oli sellel ametipostil Simon Cameron Pennsylvaniast.
USA konsuli töö Revalis
Esimene konsul määrati Revalisse enne kodusõja algust 1858. aastal ning selleks oli Brook B. Williams Washington DCst. Oma tööpostile ta aga ei asunud ning seetõttu oli esimene kohapeal viibiv USA konsul Marylandi osariigist, Baltimore’ist pärit Charles A. Leas, kes töötas siin aastatel 1859–1861. Hiljem, kodusõja ajal töötas Leas konsulina Stockholmis ning Belize’il.
Vihjeid Leasi tegevusest ja huvidest USA konsulina Revalis leiab üsna ebatõenäolisest allikast. Oktoobris 1860 kirjutas saksakeelne ajaleht Revalsche Zeitung sellest, et Leas varustas Ühendriikide välisministeeriumi infoga, mis lõpuks avaldati USA Kongressile mõeldud kaubanduse ja kaubandussuhete almanahhis.
Revalsche Zeitung märkis irooniliselt, et Leasi raportid tõmbasid «kaluriküla» Revalile üllatavalt palju tähelepanu. Leas tegi oma raportis ettepaneku ühendada Revali raudteevõrk Venemaa omaga, et suurendada Venemaa kaubavahetust Ühendriikidega.
Tema arvamuse kohaselt kindlustanuks juurdepääs Revali ja Baltischporti (tänapäeva Paldiski) sadamatele aastaringse ligipääsu kaubandusele, kuna Peterburi sadam oli talviti sageli jäätunud ning nii Peterburi kui Riia sadamal oli ka mõningaid teisi puudujääke. Peterburi ja Revali vaheline raudteeliin avati lõpuks novembris 1870.
Oma ametiaja jooksul toetas konsul Leas tulihingeliselt raudteeühenduse parandamist kogu Vene impeeriumis, märkides, et see lihtsustaks kaupade transporti Türgist, Pärsiast ja isegi Hiinast.
Kodusõja jooksul ning ka mõned aastad pärast seda töötas Ühendriikide konsulina Revalis Henry B. Stacey Vermontist (1861–1869), kes siin ka suri. Stacey töötas koos asekonsul Woldemar Mayeriga, kes tema puudumisel seda väikest esindust juhtis.
Baltisaksa päritolu Mayeril oli väga häid tutvusi, kuna ta oli aastatel 1864–1877 Tallinna linnavolikogu liige. Mayer avaldas traagilise sõnumi «eemalviibiva perekonna nimel» 7. juuni 1869 Revalsche Zeitungis: «Henry Balduin Stacey, Ameerika Ühendriikide konsul, suri 6. juunil umbes kell 15.45 pärast lühikest võitlust kopsupõletikuga, olles 64-aastane.»
Stacey arvatakse olevat esimene Ühendriikide kodanik, kes suri Eestis. Teda jäid kodulinnas Burlingtonis leinama abikaasa Maria ja tütar Jenny.
Ameerika Ühendriikide senati päevikusse on 28. aprillil 1870 tehtud järgmine sissekanne: «Hr Edmunds esitas Jennie Stacey avalduse, milles paluti luba tuua ümbermatmiseks kodumaale tagasi tema isa, Henry B. Stacey, hiljuti Venemaal Revalis surnud Ameerika Ühendriikide konsuli säilmed.» Avaldus suunati edasi välissuhete komiteele.
Konsul Stacey maeti alguses Tallinnas Koplis asuvasse surnuaeda, mis Teise maailmasõja ajal hävis. Hiljem on selgunud, et Jennie Stacey avaldus kiideti heaks ja tema isa säilmed saadeti lõpuks Ameerikasse.
Uued ümberkorraldused
Konsul Stacey järglane Samuel D. Jones saabus Revalisse kolleegi surmale järgnenud päeval. Konsul Jonesi vahetas novembris 1869 omakorda välja Eugene Schuyler New Yorgist.
Schuyler määrati aga 1870. aasta märtsis Ühendriikide diplomaatilisse esindusse Peterburis, kus ta töötas 1870. aasta aprillist 1876. aasta juulini.
Konsuli üleviimisega Venemaa pealinna sulges Revalis asuv konsulaat oma uksed. Oletatavasti oli see osa USA välisministeeriumi ümberkorraldamise plaanist kulutuste vähendamiseks.
Pärast kodusõda sai konsulaarteenistusest peamine vahend Ühendriikide kaupadele uute turgude leidmiseks. Välisministeeriumi-sisene bürokraatia kujundati ümber, et toime tulla suurenenud vastutusega rahuldada USA kui Euroopa riikidest tunduvalt suurema majanduskasvuga tööstusriigi huve.
Kogu personali üleviimine Revalist Peterburi võis olla ka üks samm üldisemast kaubanduse ümberasetusest. Veel üks põhjus konsuli üleviimiseks oli Vene ametnike arusaam, et välisriigi esindajate kohalolek võib Eestis põhjustada rahvusluse tugevnemist (esimene Eesti laulupidu toimus aastal 1869).
Artikli koostajad tahaksid tänada William Z. Slanyt (endine Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi ajaloolane) ning samuti Suzanne Inamurat ja Barbara Sheddi.