Bildt ja Miliband: Afganistani aitamine on kõigi asi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
David Miliband ja Gordon Brown tervitamas Afganistani presidenti Hamid Karzaid (seljaga).
David Miliband ja Gordon Brown tervitamas Afganistani presidenti Hamid Karzaid (seljaga). Foto: AFP / Scanpix

28. jaanuaril võtavad Põhjamaade ja Balti välisministrid koos kogu maailma esindajatega osa Londonis peetavast Afganistani konverentsist.

President Karzai novembrikuine ametisse astumise kõne määratles selgelt riigi ees seisvad ülesanded. President Obama on pannud paika USA sammud, eriti julgeoleku osas. Kuid 2010. aasta alguskuudel tuleb meil ühendada kõigi 43 koalitsiooniriigi ressursid Afganistani juhtkonna toetuseks.

Afganistani missiooni põhjendus on endine: tagada Afganistanile stabiilsus, mis kindlustaks, et see maa ei muutu enam kunagi rahvusvahelise terrorismi kasvulavaks.

Londoni konverentsi eesmärk ongi koondada pingutused ja pakkuda välja selge plaan, kuidas jagada tugevdatud tsiviil- ja militaarressursse. See oli ka EL-i tegevusplaani tuum, mille me võtsime vastu möödunud sügisel ja mida me oleme tasapisi ellu rakendanud.

Esimene ülesanne on mõista meie ees seisvaid väljakutseid. Sissid kujutavad endast lõdvalt seotud isikuid, kes ei võitle pelgalt ideoloogia, vaid raha, võimu, au või ellujäämise nimel. Nad on enda ridadesse kaasanud välismaiseid võitlejaid, kohalikke hõime ja narkokaubandusega tegelevaid isikuid. Afganistani valitsus peab meie toetusega saavutama tavaliste elanike poolehoiu, lõhestama vaenlased ning kindlustama Afganistani naabrite osalemise lahenduste leidmises.

Selleks tuleb rahvusvahelisi pingutusi tugevada eelkõige kolmes valdkonnas.

Esiteks peavad tavalised afganistanlased olema kindlad, et kui rahvusvahelised relvajõud lahkuvad, jääb võim riigis Afganistani võimude, mitte Talibani kätte.

Seepärast keskendub konverents küsimusele, kuidas rahvusvahelised jõud saaksid olla juhendajaks ja partneriks Afganistani riiklikele julgeolekujõududele ning neid arendada. Me teeme selles osas edusamme. Afganistani riiklikud julgeolekujõud osalevad 90% sõjalistes operatsioonides. Kuid ka teha on veel palju. Me soovime eriliselt, et Afganistani valitsus oleks valmis paigutama ja paigutaks rohkem sõjaväelasi ja politseinikke võtmetähtsusega provintsidesse ja ringkondadesse, mida sissid kõige enam ohustavad.

Sisside jaoks, kes tunnevad tugevnevat survet, kui tavalised afganistanlased pöörduvad nende vastu ning sõjavägi tegutseb aktiivsemalt, tuleb meil välja töötada tõsiselt võetav reintegratsiooniprogramm, mis aitaks neil taas liituda tavaeluga. Me loodame, et rahvusvaheline üldsus teatab Londoni konverentsil valmisolekust heldelt rahastada Afganistani enda juhitavat reintegratsiooniprogrammi.

Teine ja sama tähtis väljakutse on tugevdada meie tsiviilpingutusi, mis aitavad Afganistanil luua toimiva riigi, mis suudab kindlustada õigusriigi ja abistada rahvast.

Riigi tasandil peab Afganistani valitsus võitlema korruptsiooniga ning tagama afganistanlastele kõigi vajalike teenuste kättesaadavuse. Kõige tähtsam reform on siiski kohaliku omavalitsuse struktuuride rajamine, mis kindlustaks keskvõimu tõhusa ja kohalikke huve arvestava esindatuse. President Karzai ettepanek korraldada 2010. aastal loya jirga ehk piirkondlike juhtide ja hõimupealike nõupidamine oleks tähtis samm õiges suunas.

Afganistani sisemiste struktuuride ülesehitus puudutab eelkõige afganistanlasi endid, kuid rahvusvaheline kogukond peab olema valmis abistama ning kindel on see, et võitlus riigi valitsemise pärast ei tule kerge ega odav.

Kolmas element sissiliikumise nõrgestamisel on uute suhete sisseseadmine Afganistani ja kõigi tema naabrite vahel. Terrorism, kuritegevus, narkootikumid ja migrandid valguvad aina üle Afganistani piiride. Ometi suudaksid kõik naaberriigid anda palju suurema panuse Afganistani stabiliseerimisse ning terroristide välismaise rahastamise ja toetamise kärpimisse. Selleks peab aga suurenema piirkonna riikide vaheline usaldus. Seepärast ongi Londoni konverentsile kutsutud kõik Afganistani naabrid ja teised tähtsamad piirkondlikud partnerid.

Põhja- ja Baltimaade osalemist Londoni konverentsil hinnatakse kõrgelt ning nende toetus aitab kujundada selgemad ja ühtsemad rahvusvahelised seisukohad.

Kuid lõppude lõpuks ei sõltu edu ainuüksi täna võetud kohustustest ja antud lubadustest, vaid strateegiast ja tegevustest, mida iga riik võtab ette järgnevatel kuudel ja aastatel. Afganistani-Pakistani piirialad on endiselt rahvusvahelise terrorismi kasvulava. Kõik riigid peavad etendama oma osa stabiilsuse tagamisel Afganistanis ja kogu piirkonnas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles