Ebapärlikarbist pole mõtet pärle otsima minna. Selleks tuleb leida 3000 karpi ja omada sületäit õnne, et ühes neist ka soovitu leiduks. Ebapärlikarbi ja mõnegi teise liigi kadumisele on inimene kaasa aidanud ahnuse ja uudishimuga.
Rahanappus ja ükskõiksus seavad ohustatud loomaliikide püsimajäämise küsimärgi alla
21. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Ülikooli bioloogia õppetooli erakorralise vanemteaduri Tiit Marani sõnul ei ole ohustatud liigid Eestis piisavalt kaitstud. Näiteks tõi ta ebapärlikarbi.
«Ebapärlikarbi kaitseks pole eriti palju tehtud ja tema kaitsmise võimalusi pole meil ka
uuritud,» rääkis Maran. Eestis on ainult üks ebapärlikarbi asurkond, seetõttu võib ka üksainus kahjustus liigile saatuslikuks saada.
Marani sõnul tuleks ebapärlikarpide kaitseks otsida sobivaid veekohti ja neid ümber asustada. Ebapärlikarp vajab väga puhast vett ning just keskkonna muutus talle Eestis saatuslikuks saigi.
«Ebapärlikarbiga on maailmas palju tegeldud ja tema päästmiseks on teadmised olemas,» rääkis Maran. «Aga vaadates, kui pinnapealselt praegu rahastatakse liigikaitse tegevuskavasid, on selge, et palju loota pole.»
Turistide pillerkaar
«Looduskaitse paistab olevat tugevalt kaldu loodusturismi ja poollooduslike koosluste hooldamise poole,» jätkas Maran. «Rakendusuuringud ja sisuline liikidega tegelemine on riikliku tellimusena minimaalne.»
Samuti on teadlase sõnul pandud ühte patta liigikaitse ja loomakaitse, mis tekitab segadust mõlema tähtsa valdkonna niigi olematus rahastamises. Tema sõnul jääb liikidega tegelemine sageli pinnapealseks.
«Tarvis on rakendusuuringu keskusi ja eksperte, aga nende osas ei ole meie olukord eriti kiita,» ütles Maran. Ilma teadmiste ja oskusteta pole tegevus ega ka otsustused adekvaatsed.
Üks Eestis kord juba välja surnud liik on euroopa naarits. 2000. aastal alustatud Hiiumaa asustamine euroopa naaritsaga on Marani sõnul andnud häid tulemusi. Praegu on neid seal siiski umbes sama palju kui tööd alustades, 20–30 isendit. «Kuna oli pehme-niiske lumeta talv, siis kartsime halvemat,» ütles Maran.
Programm jätkub ja loomi viiakse Hiiumaale juurde. Veel ei ole kindel, kas tekkiv asurkond suudab inimese abita ellu jääda. Plaanis on euroopa naarits ka Saaremaale viia, kuid see sõltub nii rahastamisest kui ka oskustega inimeste olemasolust, sest tegemist on teadmisi nõudva tööga.
Euroopa naaritsa levikut Mandri-Eestisse loota pole, sest seal on levinud ameerika naarits ehk mink, kes euroopa naaritsa välja sõi. «Mingi püüdmine poleks majanduslikult mõttekas,» ütles Maran. «Nad tuleksid Venemaalt või Lätist uuesti peale.»
Euroopa naarits on ohustatud liik kogu Euroopas. Maran tõi näiteks Prantsusmaa, kus teatakse vaid ühte 200 loomaga asurkonda. Hispaanias olevat alla viiesaja isendi.
Ohustatud liikide vaenlaseks on reguleerimata loodusturism. Näiteks kolm aastat tagasi suleti turistidele Euroopas ainulaadne Akste sipelgariik. Unikaalset kaitseala, kus on loendatud ligemale 1500 pesakuhilat, mille pesatornide kõrgus ületab vahel kaks meetrit, külastas päevas 500 inimest. See põhjustas laanekuklaste massilist hukkumist ning pesade kokkuvarisemist.
Uurijad kartsid, et poolsada mahajäetud pesa jäävadki tühjaks. Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur Ants-Johannes Martini sõnul on praeguseks enamik paarikümnest hüljatud pesast siiski taasasustatud. Turismigruppidele on ala siiani suletud.
«Ei saa olla nii, et inimesed käivad busside kaupa omapead sipelgapesi uudistamas,» rääkis Martin. «Nad tallavad sipelgaid ju tuhandete viisi surnuks.»
Kuna sipelgad võtavad inimest vaenlasena, siis tulevad nad matkarajale vaenlast ära ajama ning vigastatuid päästma. «Kui grupp tuleb sama teed pidi tagasi, tallatakse veel vähemalt kümme korda rohkem sipelgaid surnuks,» rääkis Martin.
Akste ei ole ainus ohustatud laanekuklaste asurkond. «Pärast Akste sulgemist on kogu turismikoormus langenud Kiidjärve ja Valgesoo asurkonnale,» selgitas Martin.
Tema sõnul pole seal olukord parem kui Akstes enne sulgemist. Vaja oleks turismi hajutada. Martin pakkus ühe võimalusena, et Akste turismirada saaks suve jooksul külastada vaid ühel nädalal.
Jäävad inimesele alla
Lisaks kuklastele kasvab Akste looduskaitsealal ja Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealal I kaitsekategooria seeneliik limatünnik ja II kategooria kährikseen.
Martin leidis 1986. aastal Akstest ka selle liigi maailma suurima, 12,5 kg eksemplari. Liigne tallamine metsas ja jõekaldal ei soodusta kaitsealuste seene- ja taimeliikide püsimist koosluses.
Samuti peletab kanuuturism Ahja jõe ürgorus oma pesaurgu mujale rajama inimpelglikku jäälindu.
«Aga peame arvestama, et igal linnul on oma toitumis- ja pesaterritoorium ning mujal ei tarvitse uustulnukale ruumi jaguda,» seletas Martin. «Seega ei jäägi neil muud üle kui inimestele alla vanduda. Nii vaesestame oma ligitõmbavaid ehedaid looduskooslusi, mis on terves Euroopas haruldaseks muutunud.»
Valik haruldasemaid loomi, linde ja kalu Eestis
Euroopa naarits (Mustela lutreola)
Looduslikult oli naarits laialdaselt levinud peaaegu kogu Mandri-Euroopas. Levila hakkas kahanema aktiivse küttimise ja elupaikade kadumise tõttu. Tänapäeval on ta pea kõikjalt taandunud Põhja-Ameerikast sisse toodud võõrliigi mingi ees. Eestis püüti viimased isendid kinni (viimane 1996. aastal), et neid kunstlikult paljundada. Alates 2000. aastast on naaritsat taasasustatud Hiiumaale, kus elab looduses umbes 25 looma. Euroopa naarits kuulub kaitsealuste loomade 1. kategooriasse. (Hiiumaa)
Kõre (Bufo calamita)
Kõre ehk juttselg-kärnkonna maksimaalne pikkus on 10 cm. Neil on suhteliselt pikad jalad ning seetõttu on neile omane iseäralik kõnnak. Enamik teisi kärnkonlasi liigub edasi hüpetega. Kõre oli eelmise sajandi esimesel poolel Lääne-Eesti ja Pärnumaa rannikualadel ning saartel väga tavaline loom. Nõukogude ajal kraavitati Eestis laialdaselt rannaäärseid rohumaid, mille tagajärjel kõrele kudemiseks sobivate veekogude hulk vähenes märgatavalt. Alates 1970.–1980. aastatest on kõre arvukus pidevalt vähenenud ja jõudnud nüüdseks seisu, kus liik on paljudes kohtades juba kadunud või kadumas. Kõre kuulub kaitsealuste liikide
1. kategooriasse. (Vormsi)
Must-toonekurg (Ciconia nigra)
Eestis on must-toonekure arvukus viimase 20 aastaga vähenenud 100–115 paarini. Veel 1980. aastate algul oli neid Eestis 250 paari. Must-toonekurg on rändlind. Enamasti lendavad nad juba augusti teisel poolel oma talvitusaladele: Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale. Mõned rändavad Lõuna-Aasiasse. Must-toonekurg kuulub kaitsealuste linnuliikide 1. kategooriasse. (Viidumäe looduskaitseala)
Atlandi tuur (Acipenser sturio)
Tuur on arengulooliselt iidne kala, millest annab tunnistust ka ta ebaharilik välimus. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Suurima Eestist tabatud tuura pikkus oli 290 cm ja kaal 128 kg. Atlandi tuur võib kasvada kuni 5 m pikkuseks ning ta võib elada kuni 100-aastaseks. Tuura hiilgeajad jäävad kaugesse minevikku ning praeguseks on säilinud alla 100 isendi. (Levik – Atlandi ookean ja sellega piirduvad mered, nagu Läänemeri)
Kaljukotkas (Aquila chrysaetos)
Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus on kuni 227 cm. Kaljukotka põhitoiduks on valgejänes, teder ja metsis, kuid ka halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer. Talvel toitub sageli raipeist. Aastail 1964–1973 kohati neid kõigest 12 pesapaigas ning pesitsemine õnnestus igal aastal vaid 4–6 pesas. Viimase paari-kümne aasta jooksul on olukord paranenud ja viimaste aastate arvukus on olnud üsna stabiilselt 50–60 paari. Kaljukotkas kuulub kuulub kaitsealuste liikide 1. kategooriasse. (Pärnumaa, Läänemaa)
Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera)
Ebapärlikarp on maakeral elanud juba sada miljonit aastat. Ta kasvab 15 cm pikkuseks ning on Eesti kõige pikaealisem liik, elades kuni 150 aasta vanuseks. Nime on ta saanud ebapärlite järgi, mida ta siseõõnest leida võib. Harva võib sealt leida ka päris ehtsaid, kuni herneterasuuruseid ümaraid pärle (vaid 0,03% karpidest). Praeguseks on Eestis säilinud üks populatsioon. Ebapärlikarp on esimese kategooria kaitsealune liik.
Väike-laukhani (Anser erythropus)
Väike-laukhani on üks kadumisohus olevatest linnuliikidest Euroopas. Eelmise sajandi alguses koosnes väike-laukhanede Fennoscandia populatsioon ligikaudu 10 000 isendist. Nüüd on neid alles vähem kui 30 pesitsevat paari. Eestis väike-laukhaned ei pesitse, aga siin on nende tähtis rändepeatuspaik. Kuigi väike-laukhanesid ei tohi kusagil jahtida, on probleemiks nende eristamine suur-laukhanedest, kes on tavalised jahilinnud. Väike-laukhani kuulub kaitsealuste liikide 1. kategooriasse. (Matsalu rahvuspark)
Suur-nahkhiir (Vespertilio murinus)
Elupaigaks on mitmesugused metsad, avamaastikud ja veekogude ümbrus. Öise eluviisiga, päevasteks varjepaikadeks on pööningud, aknaluukide tagused, puuõõnsused. Eestis esineb vaid maist septembrini, sest talvituma rändab lõunapoolsematesse piirkondadesse. On putuktoiduline, toiduks tarvitab mardikaid, liblikaid, sääski jne. Suur-nahkhiirte suurimaks vaenlaseks on elupaikade kadumine. Näiteks õõnsate puude vähenemine või siis vanade elamute lammutamine. Looduslikke vaenlasi suurvidevlastel praktiliselt pole. Suur-nahkhiir kuulub kaitsealuste liikide
2. kategooriasse. (Lõuna-Eesti)
Mudakonn (Pelobates fuscus)
Mudakonn on suhteliselt väike kuni 8 cm suurune kirev konn, kelle selg on kollakaspruun või helehall, kaetud punaste täppide ja tumepruunide laikudega. Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ja veedab päevaaja pinnasesse kaevunult, seetõttu väldib ta kivist pinnast ning asustab pigem kergete muldadega alasid. Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse vähenemist põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus – tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Mudakonn kuulub kaitsealuste liikide 2. kategooriasse. (Karula rahvuspark)
Habekakk (Strix nebulosa)
Eestis on habekakk üliharuldane haudelind, kelle pesitsemise kohta pärinevad viimased andmed eelmisest sajandist. Eestis on see lind vaid harv talikülaline ja läbirändaja. Mitme aasta kohta on ette tulnud vaid mõni kohtamisjuhtum. Elupaigana eelistab soiseid kuusikuid, okas-segametsi näiteks Aegviidu ja Kõrvemaa metsades. Habekakk kuulub kaitsealuste linnuliikide 1. kategooriasse. (Aegviidu)
Säga (Silurus glanis)
Tavaliselt on nad 1,3–1,6 meetri pikkused, suurimad isendid on olnud kuni 3 meetri pikkused ja 300 kg raskused. Võivad elada kuni 80 aasta vanuseks. Säga eelistab suuri soojemaid järvi ja aeglase vooluga sügavaid jõgesid ning riimveelisi jõgede suudmealasid. Toitub enamasti kaladest, suuremad kalad ka vähkidest, konnadest, pisiimetajatest ja veelindudest. Eestis on säga vähesel määral levinud peamiselt Emajõe alamjooksul, Peipsi ja Pihkva järves ning Võrtsjärves. Püük on Eestis aasta ringi keelatud. Säga kuulub kaitsealuste liikide 2. kategooriasse.
Lendorav (Pteromys volans)
Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Ta on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa- ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis. Lendorav on Eestis oma leviku piiril ja seetõttu on ta meie aladel kogu aeg haruldane olnud. Eriti haruldaseks on ta aga jäänud selle sajandi teisel poolel, seda peamiselt vanade metsade kadumise tõttu. Lendorav kuulub kaitsealuste loomade
1. kategooriasse. (Ida-Virumaa)
Laanekuklane (Formica aquilonia)
Laanekuklased on Eesti suurimad sipelgad. Laanekuklase pesa kõrgus ulatub isegi kahe meetrini ja põhja diameeter kuni nelja meetrini. Töösipelgad elavad kuni kaheaastaseks, emad kuni 25 a ning isased 1–2 nädalat. Sellises pesas võib elada mitu miljonit sipelgat. Toitu hangivad peamiselt puudelt, kus elavad sipelgatele magusat nestet eritavad lehetäid. Ära süüakse ka ettesattuvad kahjurputukad. Sipelgad on väga tõhusad metsakaitsjad. Neid ohustab reguleerimata loodusturism. Laanekuklane kuulub kaitsealuste liikide 3. kategooriasse. (Akste)
Harivesilik (Triturus cristatus)
Harivesilik on kuni 18 cm pikk, tume sisalikku meenutav kahepaikne. Nahk on harivesilikul kärnkonnaga sarnaselt krobeline, must või tumehall. Kõhupool on erkkollane või -oranž, mustade laikudega. Harivesilik on Eestis oma levila kirdepiiril, esinedes vähearvukalt Eesti mandriosas. Kui 20. sajandi esimesel poolel oli see liik tavaline kogu Eesti alal, siis 2003. aasta seisuga on teada vaid selle liigi esinemine neljas Eesti maakonnas ühtekokku 63 veekogus. Harivesilikku võib leida Haanja looduspargis, kus elutseb ligikaudu 80% kogu liigi asurkonnast Eestis. Peamiseks harivesiliku arvukuse vähenemise põhjuseks on väikeste kudemiseks sobivate veekogude nappus. Harivesilik kuulub kaitsealuste liikide 2. kategooriasse. (Haanja looduskaitseala)