Krõbepakaselisel talvehommikul, kui udune päike vaevaliselt värvikirevale silmapiirile kerkib, on vähe lapsi liikvel: vapramad on läinud kooli või lasteaeda, teised peavad kodus külmapüha. Tallinna lastehaigla traumapunktis käib aga üsna vilgas sagimine, kirjutab Hille Tänavsuu.
Traumatoloog-ortopeed Galina Iljinskaja on tunni jooksul vastu võtnud juba kolm-neli abivajajat. «Midagi uut ei ole, need pole tänased traumad. Üks kukkus juba kolm päeva tagasi, käsi ikka valutab.
Teine lõi eile kodus suure varba ära, õhtul polnud midagi häda, hommikuks oli varvas paistes,» selgitab Iljinskaja ja lükkab prillid üles juustesse. Hetkel patsiente pole.
Tohter räägib eesti keelt pisikese aktsendiga, kohati nagu sõnu otsides, kuid siiski korralikult – muulastele keerulised tähed ä ja ö talle raskusi ei tekita. Siiski võib märgata, et emakeeles – vene keeles – suhtlemine läheb tal hulga ladusamalt.
«Ma ei ole spetsiaalselt eesti keelt õppinud,» hindab ta oma keeleõpet. «Koolis natuke, aga seda oli vähe.Keel lihtsalt jäi külge, eesti lastega õues mängides.»
Tartu Ülikooli eestikeelsesse osakonda ta omal ajal siiski astuda ei söandanud, kuigi soovis just lastearstiks saada. Läks siis venekeelsesse osakonda ja sai üldarstiks, sest paraku pediaatriat tollal vene keeles ei õpetatud.
Iljinskaja suunati Kohtla-Järvele traumatoloogiks. Kuna noorel arstil tuli tegelda ka lastega, lõi välja vana armastus. Mõne aasta pärast tuli ta tööle Tallinna laste traumapunkti.
Nüüd askeldab ta juba ligi 30 aastat Tallinna lastehaiglas. «Terve igaviku, kogu elu on läinud siin,» naljatab 62-aastane Iljinskaja. «Ma ei kavatse veel lõpetada. Praegu jookseb töö ikka minu järel, mitte mina töö järel.»
Kiirabi toob kohale nutuse ema, kelle silmatera, aastane rüblik, on trepist alla kukkunud. Vaid hetkeks oli ema turvavärava lahti unustanud.
«Kas ta nuttis palju?» küsib Iljinskaja rahulikku väikemeest üle vaadates.
«Ei nutnud. Mina nutsin,» ütleb murelik ema.
Pealtnäha põnnil vigastusi pole – arst saadab nad röntgenisse. Hiljem selgub, et õnneks on tegemist pehmete kudede põrutusega.
Iljinskaja õpetab, mida järgmise paari päeva jooksul lapse käitumises tähele panna ja loeb emale sõnad peale: hoiduda kukkumistest, teravatest asjadest, kuumast veest, seinakontaktidest ja kõigist muudest ohtudest, mis uudishimulikule maailmaavastajale ette võivad sattuda.
«Väikelaste traumad on täiesti vanemate süü,» sõnab ta pärast õnnetu ema lahkumist.
Kümneaastane Ivan käib samuti röntgenist läbi. Ta on koolis pea tugevasti ära löönud – poiste asi! – ja samuti kiirabiga kohale toodud. Iljinskaja vaatab arvutist röntgenipilti ja ohkab kergendunult: kerge põrutus.
Ivan ja ta ema lähevad rõõmsalt koju, kõrvus arsti õpetussõnad. «Ma oleksin kehv arst, kui patsiendil pärast minu juures käiku kergem ei hakkaks,» muheleb tohter.
11-aastane Annabell Carina on uisutamisel kukkunud ja nüüd on käsi valus. «Tegime maale oma liuvälja, seal see juhtuski,» räägib isa. «Pool aastat tagasi oli tal samal käel luumurd.»
Iljinskaja näitab röntgenipilti ka isale. Luumurdu siiski pole, aga luude otsad on veidi nihkes. Käsi pannakse kaheks nädalaks kipslahasesse – tüdruku talvelõbudel on tükiks ajaks kriips peal.
Valvetraumatoloogi vastuvõtt oleneb palju ilmast ja aastaajast. «Tänase külmaga on vähem, sest suusatajaid-kelgutajaid eriti pole. Rohkem on traumasid kevadel, kui lapsed on nagu vasikad õue saanud. Siis juhtub õnnetusi jalgrattaga, puu otsast ja aia pealt kukkumisi,» loetleb Iljinskaja.
Keskmiselt käib 12-tunnise vastuvõtu ajal traumapunktis abi otsimas talvel 40–50 patsienti, suvel pea poole rohkem.
Ortopeedi töö pole üksnes traumadega tegelemine, tema pädevusse kuuluvad liikumisaparaadi igasuguste kaasasündinud väärarengute ravi. «Mind huvitab eriti komppöid ja selle ravi,» märgib Iljinskaja.
Komppöid on kaasasündinud anomaalia, mis esineb ühel tuhandest vastsündinust. Lapse pöid on ebanormaalses asendis, pooltel juhtudel isegi mõlemal jalal – kas püsti, tagurpidi või tugevasti sissepoole.
«Kui teaksin, millest see tekib, oleksin Nobeli preemiat väärt,» sõnab arst ohates. «Millest kõik need kaasasündinud südamerikked ja muud hädad?»
Ravi algab esimestest elupäevadest. Viimasel ajal kasutatakse efektiivselt hispaanlasest USA teadlase Ignacio Ponseti meetodit, mille kohaselt pöid erinevate kipslahastega fikseeritakse. Varem tuli teha keerulisi operatsioone.
«Jala saab täiesti korda,» kinnitab Iljinskaja. «Võib-olla iluuisutamise maailmameistriks komppöiaga sündinud inimene ei saa, aga ta võib normaalselt kõndida, tantsida ja kergelt sporti teha. See on ravitav.»
Iljinskaja rühis on midagi vürstinnalikku. Ehk on ta pärit vene vürstlikust soost?
Vestluskaaslane muheleb. «Minu ema oli pärit Leningradist, ta töötas raudteel telegrafistina. Mäletate veel niisugust sidevahendit? Ema suunati juba enne sõda Eestisse. 1941. aasta suvel lahkus siit sõja eest viimase laevaga. Ta rääkis, kuidas kõndis paljajalu ja sitsikleidis Nevski prospektil.»
Iljinskaja isa oli pärit Volga äärest, tema oli Eesti laskurkorpuse sõdur. Pärast sõda said nad Tallinnas tantsupeol kokku.
Ka isa oli raudteelane, hiljem töötas tehases, kus remonditi vedureid ja vaguneid. Galina lapsemeelde on jäänud isa sinine ja hõbepagunitega raudteelase vorm.
Iljinskaja arvates oli isa suguvõsa varasemalt ilmselt Eestiga seotud, sest näiteks kuulus balletiartist Toomas Edur on tema sugulane. Kuidas, ei suuda ta meenutada, igatahes käinud tema ja Eduri vanavanemad tihedalt läbi.
Ütleb, et on Eesti patrioot, tunneb end siin oma riigi kodanikuna suurepäraselt ja on pühendunud siinsete laste ravimisele. Isegi Eesti taasiseseisvumise aegu polnud tal kordagi mõtet kuhugi mujale minna.
Jutt, et Eestis muukeelseid ahistatakse, ajab Iljinskaja naerma. «Kõik oleneb inimesest endast. Mind ei ole siin keegi ahistanud, pigem ahistan mina teisi,» muigab ta ja läheb teisi «ahistama» – koridoris on ootel uued patsiendid.
• Sündinud Tallinnas, 62-aastane
• Haridus: Tallinna 45. (Mustjõe) keskkool, Tartu Ülikool (1972), täiendusõpe Riias (1978–1980), seminarid, kursused
• Töö: Kohtla-Järve traumapunkt, Tallinna laste traumapunkt, alates 1980. aastast Tallinna lastehaigla
• Keeleoskus: vene, eesti, saksa, pisut läti ja inglise
• Huvialad: lugemine (kvaliteetkirjandus), reisimine (igal aastal bussiga Euroopasse)