Elatusrahavõlglaste avalikustamine ei pruugi piisavalt efektiivne olla ja riik võiks lastele, kelle üks vanem oma kohuseid ei täida, ise elatusraha maksta, leiti tänases Raadio2 saates «Olukorrast riigis».
«Olukorrast riigis»: riik peaks alimendivõlglaste kohustused enda kanda võtma
31. jaanuar 2010, 14:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjanikud Anvar Samost ja Kalle Muuli tunnustasid tänases Raadio2 saates «Olukorrast riigis» algatust avaldada oma lastele elatusraha võlgu olevate vanemate nimed Justiitsministeeriumi kodulehel, kuid Samost märkis siiski, et laiem avalikkus ilmselt niisama seda nimekirja lugema ei satu.
«Aga kui sa ikkagi iga otsingumootori abil leiad, et see inimene on elatusrahavõlgnik, siis see ei ole mingil juhul tema mainele kasulik,» märkis Muuli. «Ma möönan, et palju olulisem on, et riik ikkagi teeks mingi abifondi selleks ajaks kui rongaisalt või -emalt ei ole suudetud lapse kasvatamiseks vajalikku raha välja nõuda,» jätkas ta samas. «Sest laps vajab susse ja sukapükse ja sooja peavarju täna ja kohe. Laps ei saa oodata aastate kaupa ebainimlikes tingimustest seda raha.»
Samost pidad abifondi ideed küll õilsaks, ent jäi Aavo Viioli näidet meelde tuletades siiski skeptiliseks riigi võime suhtes raha võlgnikult kätte saada. «Kui Eesti vabariigis ikkagi inimene ei taha mingit raha tagasi maksta, siis tema käest selle raha kättesaamise võimalused on äärmiselt piiratud,» tõdes ta. Ta soovitas Justiitsministeeriumil rääkida hoopis ajalehtedega, et elatusrahavõlglaste nimekirja paremini avalikkuseni tuua.
«Ma olen nõus, et Eesti riigi suutlikkus võlglastelt raha kätte saada on häbiväärselt kehv,» ütles Muuli. «Need inimesed petavad riiki, nad elavad ju millestki, nad ei söö lund ega ela õhust ja armastusest. Riik kes on nii suur ja tugev, peaks leidma võimaluse see raha kätte saada,» arutles ta. «Ja isegi kui see elatisraha lõpuks jääbki riigi kahjuks, siis see oleks ikkagi parem lahendus ja las riik peab seda last üleval.»
«Kaabakat parandab ainult haud,» oli Samosti seisukoht. Ta meenutas, et isegi nõukogude repressiivaparaat ei suutnud alimente rongavanematelt kätte saada. Pealegi võivat sellise fondi olemasolu motiveeridagi inimest oma last mitte toetama.