Tallinna vangla juhtkond peab iseendale kindlaks jääma
Juhtkiri: elu trellide taga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sööda hunti palju tahad, hunt vaatab ikka metsa poole – vangide ümberkasvatamise mõte on jäetud vist parandamatutele optimistidele, kuid selline olukord ei tähenda, nagu ei tuleks vanglates üldse midagi ette võtta.
Eesti vanglates on aastakümneid tagasi juurdunud hulk tavasid, mis on, hoolimata korrakaitsjate pingutustest, väga visad kaduma. Üheks selliseks on vanglasisene hierarhia, mille lõhkumisega tuleb juhtkonnal eelkõige laagri tüüpi vanglates kurja vaeva näha.
Just sellisest hierarhiast on tingitud vangide praegune protestiaktsioon Tallinna vanglas, kus sadakond vangi on loobunud neile pakutavast toidust. Põhjuseks on seekord tõik, et toidujagajaks on kaasvang, keda kaasvangid muul ajal seksuaalselt ära kasutavad.
Tallinna vangla juhtkonnal tuleb nüüdses olukorras selgelt endale kindlaks jääda ning vangide sellisele püüule oma nõudmisi läbi suruda vastu seista. Eestis on veel lähiaastatest teada juhtumeid, kus vangid on ise vanglat juhtinud ning juhtkonna osavalt ümber oma sõrme mässinud. Kõigile peab aga selge olema, et vangid on kinnipidamisasutusse sattunud oma süül ning see ei ole koht, kus nende sõna peab maksma.
Samas peab riik tekkinud olukorras ka endale otsa vaatama ning küsima, kas konfliktis on mingi roll ka temal. Ei ole saladus, et praegu ei paku riik suuremale osale kinnipeetavatest peaaegu mingit tegevust ning seetõttu jääbki inimestel üle hulk aega, millega midagi peale hakata ei osata. Nii hakataksegi tegelema rumalustega ning endale pseudotegevusi ja -hierarhiaid välja mõtlema. See on seda lihtsam, et need on vanast ajast vanglas juba ees.
Kindlasti peab riik jätkama ka vanglasüsteemi ümberkorraldusi, mis lõhkusid senised laagri tüüpi vanglad ning seal vohava vanglakultuuri. Vangistuse üheks eesmärgiks on kurjategijast ühiskonnale uuesti täisväärtusliku inimese kasvatamine. Muidugi kõlab see idealistlikult, kuid parem alternatiiv pole vist ka maksumaksjate raha eest kurjategijate akadeemia arendamine – vangla kujul. Suurvanglas, kus korraga on koos sadu inimesi, kellel oma ajaga midagi peale ei ole hakata, inimene ümber ei kasva.
Me võime küll väita, et statistika kinnitusel jääb pätt ikka pätiks ning korra vanglas olnu jõuab sinna suure tõenäosusega uuesti tagasi, kuid see ei tähenda, et me ei peaks püüdma. Vangide puhul tuleb saavutuseks pidada iga üksiku inimese ümberkasvatamist ning selle poole peab Eesti-sugune väikeriik igal juhul püüdlema. Meil on ju arvel iga inimene.