Võib igati nõustuda Enn Soosaare (PM 11.02.2008) tõdemusega: «/.../ mida vähem regionaalseid probleeme puudutad, seda kasulikum sulle, edukas poliitik.» Lahtiseletatult tähendab see, et tegelemine haldus- ja regionaalarengu temaatikaga on lõppenud mitmele poliitikule halvasti, mistõttu on kindlam seda mitte teha. Aulisel literaadil on tuline õigus ka paljus muus. Näiteks ei ole mõistlik riigihalduse piirkondade moodustamine iga ametkonna kitsast huvist lähtudes. Nukraks teeb Eesti territooriumi osade nimetamine abstraktseks Idaks, Lõunaks, Lääneks, Põhjaks jne.
Samas oleks mul ülalviidatud artiklile mõned täpsustused. Ruumi kujunemisel ja toimimisel on mõned kindlad seaduspärasused, mille on geograafid-regionaaluurijad ammuilma selgeks vaielnud.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | to voahh
mis ajast rapla linn on? Või oli vahepeal veidi aega? Praegu kindlalt vald igatahes. Koos ümbritseva...
Tõnu Ploompuu
ps.
Ilmselt oleks Eestile mõistlikum kahetasandiline omavalitsus (ja miks mitte ka kolmas sümmbiils...
|
|
I seaduspärasus. Maakond on majanduslik ja kultuuriline tervik.
Territooriumi kujunemisel on aeg üks olulisemaid tegureid: piirid, keskus (turg) ja liikumine (turule ja tööle) moodustavad toimiva majandusregiooni ja see omakorda ühise identiteediga kultuuriruumi. Vanasti olid identiteedi kandjaiks kihelkonnad. Püsivaimaks üksuseks osutunud ajalooline maakond. Sadakond kihelkonda, nende keskused ehk kirikukülad võiks olla esmatasandi kohalike omavalitsuste, s.o valdade ehk kohaliku läbikäimise kohaks ja demokraatia tuumaks.
Samas võib muinas- või ka keskaega laskumine olla väheratsionaalne, sest tegelikult on inimestele hiiekohtadest-kirikutest mitu korda olulisem võimalus talutava ajakuluga tööle käia, lapsi koolitada, poodelda ja meelt lahutada. Need vajadused on valdavalt maakondlikult korraldatavad. Vastasel juhul hääletavad inimesed kolimisega.
Maakonnas on nüüdisaegse majanduse toimimiseks pea kõik vajalikud asutused ja ettevõtted: gümnaasiumid, ameti(kõrg)kool-täienduskoolituskeskus, esmatasandi haigla, kaubanduskeskused, hotellid, teater, restoranid, klubid, ettevõtjate organisatsioon(id), raadio, ajaleht jpm.
Eesti tööturud on maakondlikud. Aastal 2000 (uuemaid andmeid ei ole) käis kodumaakonnast väljapoole tööle vaid kuni kolm protsenti inimestest. Sama kehtib kaupade ja teenuste turualade kohta. Seega moodustab maakonna keskuslinn ja selle tagamaa tervikliku majandusruumi, mida on mõistlik ka hallata.
Rootsi varasem kommuunireform, Taani 2004. aastal algatatud teine haldusuuendus, Soome kavandatav reform on lähtunud samast tervikliku keskus-tagamaa seaduspärast ja väiksemate üksuste elanike soovituslikust arvust 30 000 – 50 000, mis on erinevate analüüside põhjal osutunud optimaalseks ka halduskulude mõttes.
II seaduspärasus. Kus on, sinna tuleb juurde.
Tõsi, tulenevalt kuskile rajatud valitsushoone(te)st, ülikoolist, suurtööstusest või sadamast on mõned linnad kasvanud enam. Põllumajanduse taandumine on kahandanud sisemaalinnade majandusjõudu. Et elanike ja majanduse ühte keskusse koondumine on lõppkokkuvõttes ühiskonnale kulukam, on kõik Euroopa suuremad riigid rakendanud regionaalse arengu poliitikaid, et tasakaalustada vabaturu tekitatavat koondumist, mille äärmuslikke vorme leiab arengumaades küllaga. Näiteks Mexico, Santiago, Lagos, Manila jt. Euroopa Liidu ühtsus- ja struktuuripoliitika pidurdab omakorda kokkujooksmist Euroopa keskmesse.
Regionaalpoliitika (RP) tulemuslikkuseks on vaja nii seaduslikku kui institutsionaalset alust. Senine Eesti RP ja selle areng on puuduliku seadustiku tõttu pigem sõltunud üksikisikute teovõimest ja erakondade tahtest/tahtmatusest ning olnud ebajärjekindel. Poliitilised jõud ei ole seni soovinud RPd seadustada.
Probleemi lahenduse teine pool on kinni territoriaalses haldusstruktuuris. Kes RPd teostab? Kes on majanduspoliitika omanik? Halduslikult potentsiaalselt võimeka maakonna tasandilt halduse kaotamine on olnud regionaalarenguliselt viga, sest ilma piisava suuruse ja eelarvega arenduskooslusteta jääb suur osa territooriumist RPga katmata ja erinevused kasvavad üha.
III seaduspärasus. Linn läheb maale.
Ajalugu ei ole siiski ainuke arengutegur. Tehnoloogia, eriti auto ja IT, muudab inimeste elulaadi ja seeläbi ruumi. Maast on üha enam saamas Aldous Huxley utoopiate sarnane jõukamate linnaelanike hajutatud elukeskkond. Kesk-Euroopa ja USA juba niigi tihedad linnalähised maapiirkonnad saavad rahvast aina juurde, jättes suurlinnade vaestekvartalitesse immigrandid ja probleemid.
Pendelränne on autostumise, IT arengu ja teenindusmajanduse kasvu tulemusena laienenud. Nii meilgi. Tallinna käiakse tööle ka Järvast ja Virust. Käiakse nädalati Saarest ja Võrustki. Jõukam rahvas soetab endale omakorda suurema maa ja metsaga villa tunni kaugusel raekojast või vuntsib üles vana talumaja nädalalõpu veetmiseks saartel või Lõuna-Eesti kuplite vahel. Töö- ja puhkeajasõidud aina pikenevad.
Põhiküsimus on see, kas Eestis tööd pakkuvaid keskusi on üks, kaks, neli või tosinkond. Eestis saab VEEL rääkida tosinast suuremast linnaregioonist (vt joonist), kus elab üle 70 protsendi Eesti elanikest ja tegutseb üle 90 protsendi Eesti 500 suuremast ettevõttest. See on võrgustik, kus keskusse sõidu aeg ei ületa üldjuhul tundi, enamasti kuni pool tundi, ja mis võimaldab töökohtade olemasolul inimestel kodus edasi elada. Alternatiiv on kolida.
Valida on kolm teed
Poliitikutel on niisiis järgmised valikud. Esiteks mittemidagitegemine, mis tähendab jätkuvalt inimeste koondumist Tallinna ümber, esialgu Tartu püsimist ning muu Eesti kahanemist (vt joonist). Ühtlasi tähendab see valik probleemide – nagu Tallinna (kinnisvara)inflatsiooni ja ummikute, ääremaade depopulatsiooni ja sotsiaalkulutuste – kasvu.
Selline poliitika on ka ebaõiglane, sest tühjenevatel aladel langeb teenuste kvaliteet ja kättesaadavus ning lõppkokkuvõttes ka kinnisvara hind. Kas ääremaal elavad inimesed peaksid Eesti riigi oma õiguste riivamise pärast kohtusse kaebama?
Teiseks ametkondlike piirkondade «seadustamine» elik malelauamudel, kus lisaks eelnimetatule tugevdatakse riiklike üksustega ka Pärnut ja Jõhvit. Paraku ei hakka hiidlased kunagi käima Pärnu ja Rakvere rahvas Jõhvi, nii et selle arenguline tulem on üsna sarnane esimese valikuga. Pealegi tuleb otsustajal mõistagi põhjendada, miks saarlasi, mulke, võrokesi jt pole Eesti riigile enam vaja.
Kolmandaks võimaluseks on ajaloolise maakonnavõrgustiku põhise tosinkonna linnaregiooni arendamine. Seda vastava seaduse ja maakondliku halduse avalik-õigusliku staatuse taastamise (vt PM 28.01.08) või riiklike planeerimis-arendusregioonide loomise kaudu. Tegelikult vajaks see valik varem koostatud seaduse ja plaanide kalevi alt väljatoomist ja mõningast kohendamist.
Sealjuures on küsimus, kas maakondi peaks olema 11 või 15 küll oluline, kuid pole arenguliselt esmatähtis. Küll tuleb arvestada, et 50 aastat rajooniks-maakonnaks olemist on loonud ka uusmaakondade inimestele identiteedi ja enne uute kaartide joonistamist tuleb inimeste kuuluvustundes selgust saada. |
APRILL 2008
