Kõigepealt peaks tulema suurte tähtedega hoiatus: ärge tehke seda järele! No milline normaalne inimene suudaks nädala jooksul sõita 700 km rattaga (100 km päevas), joosta 80 km (11,5 km päevas) ja ujuda kuni 18 tundi (2,5 tundi päevas)? | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | pommiaugu paul
jõudu tööle
MA
If Triathlon was easy they would call it FOOTBALL!
|
|
Mööngem: lihtsurelikele käib see üle jõu ja mõistuse. Kas pole nii?Aga Ain-Alar Juhanson (29), kes on seadnud eesmärgiks võita maailma kuulsaim triatlon, Hawaii Ironman, kinnitab, et ka kõige tavalisem inimene saab pisukesegi tahtmise korral hakkama sellega, mille nimel tema suurt tööd teeb. Nimelt: et suudab läbi teha täispika triatloni. Ehk läbida ühtejutti 3,8 km ujudes, seejärel 180 km rattasadulas ja lõpuks 42 km joostes. Kas ikka tõesti? Sõitsin hiljuti rattaga 60 km kahe ja veerand tunniga ning pärast tuli hirmus uni peale. Te harjutate minust palju rohkem. Ilmselt peate olema kogu aeg väsinud? Ei ole. Inimene harjub kõigega. Kui teed trenni tööna ja oled seda teinud juba kaheksa aastat, siis harjud ära. Triatleedid harjutavad 40 tundi nädalas. Sellise koormuse peal olen olnud juba kolm-neli aastat. Vahe on selles, et kvaliteet on paranenud, talun neid koormusi paremini. Kui palju peate magama, et korralikult välja puhata? Kui teen 40-tunniseid nädalaid, ei jää aega muuks kui magamiseks, söömiseks ja treenimiseks. Kui jagada 40 tundi seitsmega, saab jämedalt kuus tundi päevas. Hommikul hakkan pihta, siis lõuna ajal puhkan, seejärel õhtune trenn, söök ja magamine. Öine uni on kaheksa tundi, päevane tund aega. Mis elu see on, et muudkui trenn, söömine ja magamine? Ega see päris nii ka ole. Kirjeldasin kõige raskemat perioodi, mis tulemuseni viib. Sellele eelneb näiteks kuu aja pikkune periood, kui teen päevas vaid ühe treeningu. See on taastusperiood. Neil nädalail, kui käib tõsine töö, ei tahagi energiat mujale kulutada, sest saad aru, et iga liigutus, mis kõrvale teed, võtab ära jõudlust ja see on puhkeajast. Sellise suure energiakulu puhul on vist õigel toitumisel eriline tähtsus, kas pole nii? Lihtne loogika ütleb, et kui paned autole nigelat bensiini või diislit sisse, siis ta ei sõida. Inimene on samasugune. Kui teed 40-tunnist nädalat, on vaks vahet, kuidas toitud. Kui ajad suvalist jama näost sisse, saad küll täiskõhutunde ja lähed rahulolutundega magama, aga järgmine päev trenni minnes oled ikkagi väsinud: sul ei ole energiat sees, sa ei ole värske. Kui toitud normaalselt, saad vitamiinid ja mineraalid õigel ajal kätte, tõuseb töö kvaliteet tohutult. Mida täispika triatloni ehk Ironmani ajal mõtlete? Üheksa tunni vältel jõuad kõik maailma asjad läbi mõelda ja teist ringi ka veel sedasama teha. Esimesed neli-viis tundi lähevad reipalt, sest võistlusadrenaliin on sees ja oled keskendunud. Enamikul tekib probleem neljandal-viiendal tunnil, kui enam ei suudeta keskenduda sellele, mida tegema peab. Siis on ülioluline säilitada positiivset mõttelaadi, et on küll nigel, aga küll läheb paremaks. Näiteks Lanzarote Ironmanil, kus mul ujumine ja ratas hästi välja tulid, olin heal positsioonil, aga kui hakkasin jooksma, tundsin pärast esimest sammu, et tule või rajalt maha, ei jaksa. Aga kui mõtled, et okei, praegu on raske, küll ta läheb kergemaks – kui manipuleerid enda keha või mõistusega –, siis sellest on palju abi. Pidin küll mõtlema kolm tundi niimoodi, et läheb paremaks. Kui lõpuks finišijoone ületasin, siis läkski. Rõõmustada pjedestaalil ikka jõuate? Võib-olla kui oleksin teiseks või kolmandaks jäänud, oleks see olnud keerulisem. Aga võitjana lõpetades saad alati ekstraenergia. See on seesama positiivsus, mis ka rajal edasi viib. Triatloni kolmest alast tundub ujumine mulle kõige nürim, sest peale tumeda põhja pole miskit näha. Hawaiil mulle küll väga meeldib. Sa ujud seal nagu hiiglaslikus akvaariumis, kus näed 30 meetrit põhja – see on väga ilus vaatepilt, mitte kole, pime ega ebameeldiv. Neid kohti on maailmas teisigi. Näiteks Uus-Meremaal on järvevesi nii puhas, et seda võiks juua. Seejärel tuleb ratast pedaalida kuni viis tundi, Tartust Tallinna – jube tüütu, kas pole? Tartust Tallinna on suhteliselt masendav võrdlus, sest see on üks sirge tee. Näiteks Lanzarotel teed saarele sinka-vonka ringi peale nagu ka Hawaiil. Näed ilusaid kohti. Korraldajad näevad kurja vaeva, et teha rattatrass ja teised rajad võimalikult atraktiivseks ja vaatemänguliseks. Siis on meeldiv võistelda, kui rada on meeldivas keskkonnas. On raskeid kukkumisi ka ette tulnud? On küll. See oli aastaid tagasi Hispaanias laagris. Tookord ei kasutanud ma kiivrit. Laskumisel hakkasin autost mööda sõitma, teine auto tuli vastu ja ei olnudki enam muud teha kui tee pealt välja sõita. Sain küll hoo peaaegu maha, aga paraku oli seal betoonkraav, kuhu pea ees maandusin. Mul on peas 12 õmblust. Tookord läks nigelalt, haav hakkas mädanema.
> Loe edasi |
