Juhtkiri: Revalveeritud märgid

Teenetemärgid. Foto: Katri Karing

Huvitav on jälgida, kuidas inimesed võtavad vastu teavet selle kohta, et nad on osutunud presidendi poolt au- või teenetemärgistatuks.

Kui presidendi kantselei üleeile selle 97 nimega nimekirja avalikustas, sai see oodatult kohe mitmeks päevaks üldiseks kõneaineks.

Mõistagi küsiti ka kommentaare. Näiteks meie mees - vabadusvõitleja Jarmo Kiik - oli lausa nii üllatunud, et tõrkus isegi uskumast, aga kindlasti kumas tema reaktsioonist läbi ülim meelitatus.

Meelitatud olid ka ettevõtjad, kellele riigipea aupaiste langes; kuid näiteks eraklikkusele kal­duv Jaak Joala pole isegi kindel, kas ta märgile järele läheb, ja tei­ne laulja, Tõnis Mägi kostis lihtsalt, et üks märk tal juba on.

Muidugi leidub rohkes­ti neid, kes medalisadu oota­vad. Selles nimistus on esirinnas kahtlemata meie poliitikud, keda riigipea on nii hurjutanud kui kaitsnud. Ei tänavu ega mullu saanud teenete­märki ükski tegevpoliitik ja sellega on antud meie riigi saatuse otsustajatele üsna ühemõtteline hinnang.

Et teenetemärki saada, peab ka midagi ära tegema, lihtsalt poliitik olemisest selleks ei piisa. Ilmselt on ministrid teenetemärke väärt, aga ehk siis, kui nad on suurest poliitikast lahkunud.

Toomas Hendrik Ilves on reval­vee­ri­nud vahepeal väga devalveerunud aumärgid.

Kahel viimasel aastal on iseseisvuspäeval jagatud teenetemärkide arv jäänud alla saja, mis näitab, et neil on väär­tus, eriti kui kõrvutada numbreid Arnold Rüütli poolt 2006. aastal antud 834 märgiga.

Mõõdukas hulk aitab hoida märgi väärtuse kõrgel, seda enam, kui on antud seda tõeliselt väärivatele inimestele.

Laiemalt vaadates tasuks aga mõelda, et kui märgatakse midagi või kedagi tunnus­tamisväärset, tuleb see tubli inimene või tegu ka esitada - et parimad meie keskelt saaks esile tõstetud.