Lasnamäel elav Tatjana Leškova ütleb kahetsevalt, et pole kuigi sageli Kadriorgu saanud. «Pean tunnistama, et ma ei tea Kadriorust suurt midagi. Aga siin on nii ilus, me juba otsustasime, et hakkame siin sageli käima,» sõnab kahe lapse ema.
Kadriorg pakkus ajastute hõngu tuhandetele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leškova lisab, et tuli tegelikult Peeter Esimest vaatama, aga loodab 290-aastase pargi kohta teadmisi saada algavast Lilleaiamängust, mis juhatab osalised läbi pargi ajaloo. Võistkonda kuuluvad Tatjana, tema kaks õde ja nende kõigi lapsed. Lapsi on kokku viis, mõni veel kärus, mõni jookseb juba omal jalal.
Kadrioru pargi juubelisünnipäeva Lilleaiamängus kaasalööjad saavad värvilise kaardi. See juhatab neid eri paikadesse, kus saab proovida nupu- ja näpuosavust. Igas paigas tehakse kaardile märge. Kõik lõpetanud meeskonnad saavad auhinnaks kunstimuuseumi perepileti.
Korraga tormabki elusuuruses Peeter Esimene arhitekti ja toapoisi saatel rahva sekka ning annab korraldusi, kuhu rajada loss, kuhu tiik. Ütleb tervitussõnad. Kõik soovivad temaga ühele pildile jääda. Peeter ei ütle kellelegi ära, vaid jalutab julgelt rahva seas.
Koos lastelastega
Tundub, et kunagi varem pole Kadrioru pargis nii palju vanaemasid ja vanaisasid korraga koos olnud. Loomulikult on nad koos lastelastega, keda jagub kõikjale – kraasvillast lillekesi meisterdama, tuulelohet tegema, joonistama, kepphobusega kappama, hüppenööriga hüppama ja muuseumis õigeid maale otsima.
«Käisime möödunud aastal ka. Siis jalutasime ringi lossiemandate seltsis. Täna on meil aga oma võistkond – kaks vanaema ja kolm lapselast,» tutvustab oma võistkonda vanaema Anne Dooner.
Võistkonna pesamuna Carl-Peeter haigutab selle jutu peale, põnnile on uneaeg peale tulemas. Ella-Mai ja Elizabeth ootavad aga põnevusega mängu algust.
Anne Dooneril on Kadrioru pargiga oma suhe. Nooruses käis ta siin Dünamo tennisehallis korvpallitreeningutel. «Käisime ka kõlakojas kontsertidel ja mis salata – ka kallimaga olen siin jalutanud, aga sport oli ikka peamine,» sõnab praegugi korvpalli mängiv daam ja kiidab pargi väljanägemist: «See on võrratu, hoolitsetud park. Lilled. Tore, et seda nii hästi korras hoitakse. Vanasti oli justkui kahvatum.»
Seda, et Kadriorg on heades kätes, kinnitab Postimehele ka Peeter Esimene.
Kolmeaastane Kertu tunneb end õnnelikumana kui tema pisut vanemad õed Kaisa ja Kirke, kes peavad Lilleaiamängu asemel spordilaagris ujumistreeningul olema.
Alati midagi uut
«See oli tüdrukutel raske valik jah – kas Lilleaiamängud või spordilaager,» kinnitab ema Ly Leedu.
Aga pere elab Kadrioru lähedal ning on siinse eluga hästi kursis. Leedu jutu järgi käivad 5. lasteaia lapsed talv läbi lossikoolis – kord kuus koos lossidaamidega avastamas, mida peidab endas Kadrioru kunstimuuseum.
«Oleme käinud siin ka varasematel aastatel, aga iga kord on suutnud kunstimuuseumi töötajad välja mõelda midagi uut ja põnevat. Küllap seekordki,» sõnab Leedu.
Raplamaa talupidaja Jaak Herodes on tulnud Kadriorgu koos pojapoegade Georgi ja Karl Johaniga, kes õpivad Vanalinna koolis. «No Kadriorg on alati midagi tähendanud. Olen siin lapsepõlves olnud, oma lastega käinud ja nüüd ka lastelastega,» lausub Herodes.
Georg aga kinnitab, et Lilleaiamängus oli kõige põnevam tuulelohe meisterdamine, selle sai igaüks proovimiseks hiljem ka koju kaasa.
Kadrioru park pakkus oma 290. sünnipäeval uudistamisrõõmu ja avastamiselamusi tuhandetele huvilistele.