Rammul: pedofiilia ei möödu nagu nohu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seksuoloog-psühhiaater Imre Rammuli sõnul on pedofiilia haigus, mida on mõneti võimalik kontrolli all hoida, ent ravi võib osutuda pidevaks ja lõplikku paranemist on liiga heauskne oodata.
Seksuoloog-psühhiaater Imre Rammuli sõnul on pedofiilia haigus, mida on mõneti võimalik kontrolli all hoida, ent ravi võib osutuda pidevaks ja lõplikku paranemist on liiga heauskne oodata. Foto: Raigo Pajula

Eesti ainus pedofiilidega tegelev arst Imre Rammul leiab, et lasteahistajaid on võimalik ravida küll, kuid see eeldab inimese enda tõsist soovi paraneda.

Olete Eestis ainus seksuoloog-psühhiaater, kes tegeleb pedofiilidega. Miks?


Meie karistussüsteem on olnud üheselt suunatud nende isikute isoleerimisele ühiskonnast, nende kompleksset ravimist alternatiivina karistuse pikendamisele pole riigi poolt keegi tõsiselt kaalunudki. Ka pädevaid spetsialiste pole eriti palju.


Kas põhjuseks võib olla ka see, et teistele psühhiaatritele on pedofiilid lihtsalt liiga vastikud?


Ilmselt küll, jah. Tegemist on üsna raske kontingendiga. Kindlasti on unehäireid emotsionaalselt kergem ravida, sest probleemi iseloom on sõbralikum ja ka tulemus on parem.


Samas ei ole ka palju pedofiile, kes ravi tahaks.


Miks?


Ilmselt kardavad mitmed põhjendamatult, et arstilt jõuab info edasi. Teised arvavad, et ravi ei aita, kolmandad usuvad, et neil ei olegi mingit hälvet.


Kinnipeetud pedofiilidest kolmandik eitab absoluutselt toimunut ja teine kolmandik eitab osaliselt, kuigi paljud ilmselged tunnistused räägivad vastu. Kuidas sa siis ravid inimest, kui ta ise ei tunnista, et on haige. Kuidas saan ma siis temaga teha psühhoterapeutilisi menetlusi, mille eesmärgiks on ära tunda olukorda, mida ta ehk peaks vältima, õpetada, kuidas võidelda selle vastu – ilmvõimatu.


Tal pole oma sõnul probleemi, tal pole raviga soostumust ning visiidi eesmärgiks on vaid karistuse kergendamise eesmärgil «linnukene kirja saada».


Mitut pedofiili olete ravinud?


Neid on alla viiekümne. Kõik nad ei ole süüdimõistetud pedofiilid, on ka selliseid, kes on adunud, et neil on natuke liiga suur see huvi lapseealiste vastu. Ning on ka neid, kellel keegi lähikondsetest on läbi hammustanud, et selle inimesega on mingi probleem, ja siia suunanud.


Nende korral on ka tulemused oluliselt paremad. Kuid selliseid inimesi, kes vabatahtlikult ja enne kuriteo toime panemist minu poole pöörduvad, on vähe.


On pedofiil teie arvates pigem haige inimene või kurjategija?


Nii üht kui teist. Üks on meditsiiniline diagnoos, teise diagnoosi paneb karistusseadustik. Nad on haiged inimesed, kuid samas on nad täiesti teadlikud, et käituvad valesti, ja enamasti ei tule ise abi otsima. See on koht, kus haigusest saab kriminaalne probleem.


Kuidas üldse kujuneb inimesest pedofiil, on see kaasasündinud või kujuneb hiljem?


Lausa kaasasündimist ma hästi ei usu. Pigem tuleb kõne alla see, et inimesel on kõigepealt mingi isiksusehäire, millele võib selline seksuaaleelistus ladestuda.


Aga üldiselt on põhjused lapsepõlves. Näiteks võib mõju avaldada mõni üleelamata kiindumus, mis on kuidagi kõrvade vahele kinni jooksnud. Või siis kinnistub lapsepõlves mingi ere ühekordne kogemus ja toimib edaspidi stiimulina. Sellised asjad on ettearvamatud, me ei saa inimest selle eest hoida ega seda ennetada.


Ja muidugi võib lapsepõlves ärakasutatust saada ärakasutaja. Pedofiili ohvril võivad ärakasutamisega seonduda ka positiivseid emotsioone, teiseks on ka võimumängu küsimus, mis võib sealt külge jääda.


Kas pedofiile on võimalik ravida?


See oleks liiga heauskne öelda, et olen lõplikult kellegi terveks ravinud. Aga on võimalik hoida haigust kontrolli all, kui teha läbi intensiivsed psühhoterapeutilised menetlused ja aidata ravimitega kaasa. Mõnel juhul on see ravi pidev.


Vahel on päris head efekti andnud ka tugirühmad, kus sama hädaga inimesed koos käivad. Ja kui inimene pöördub abi saamiseks spetsialisti poole, kui tunneb, et võib langeda, siis võibki juhtuda, et ta elab oma elu kuritegusid sooritamata ära.


Metoodikaid ja ravimeid täiustatakse pidevalt ja need on üha tõhusamad. Näiteks saab kasutada pletüsmograafiat, mille korral pannakse sugutile mansett ja mõõdetakse elektrooniliselt kehalist vastust erineva sisuga erootilistele piltidele/filmidele.


Mis juhtudel seda tehakse?


Vahel selleks, et esmane diagnoos saada, lisatestidega. Aga vahel ka selleks, et vaadata, millist efekti on andnud ravi ja kas isiku ütlused, mida ta annab selle kohta, kuivõrd pedofiilsed stiimulid tema jaoks veel toimivad.


Oluline on hoida pedofiile ka võimalikult eemal alkoholist ja mõnuainetest ning tegelda sellega, et see sotsiaalne keskkond, mis teda ümbritseb, ei oleks destabiliseeriv. Ravimitest kasutatakse näiteks selliseid, mis inaktiveerivad meessuguhormoone või madaldavad nende toimet. Ning ka selliseid, mis madaldavad seksuaaltungi.


Vahel on vaja võtta ka antidepressante, sest igasugune frustratsiooniseisund võib jälle vaimud välja kutsuda. Mõned antidepressandid on ka sellised, mis valikuliselt pärsivad vaid hälbelisi seksuaalsoove, kahjustamata tavaseksuaalsust. Neid võimalusi tänapäeval on.


Kui tõhus selline ravi on?


Juhul kui ravi on pikaajaline ja inimesel on soov, võivad tulemused ulatuda kuni 80 protsendini.


Kui ravi võib olla nii tõhus, kas oleks vaja tekitada pedofiilidele mingi riiklik ravivõimalus?


Ma olen suisa veendunud, et see oleks vajalik. Pedofiilide ravile saatmine oleks vanglast kasulikum. Seksuaalhälve pole midagi sellist, mis mööduks nagu nohu. Sellega tuleb tegelda ja ainult siis on võimalik vältida korduvkuritegusid.


Kas aitaks, kui pedofiil laseks end vabatahtlikult kastreerida?


No mis see aitaks, ei põrmugi. Ta võib ju lasta end ära kastreerida ja tulla siis seksuoloogi vastuvõtule ja öelda, et ma jäin rongi alla ja rong lõikas mu munandid ära, mul oleks vaja hormoonasendusravi, olen seda saanud Pihkva oblastis. Seksuoloog kirjutab talle hormoonpreparaati, mida tuleb vaid kord kolme kuu tagant süstida ja olekski kõik.


Ongi taastatud tema seksuaalfunktsioon, tema hälve jääb ikka selliseks, nagu see on. Ta võib minna kuhugi kosmeetilise kirurgia kabinetti ja lasta endale silikoonist munandid ka veel panna, ning oleme teinud mõttetu liigutuse.


Miks on naispedofiile võrreldes meestega nii vähe?


See on ka mulle saladuseks jäänud, kuid naiste hulgas on mitu korda väiksem ka teiste seksuaalhälvete hulk. Neid on, aga tõesti – neid on vähe. Isiklikult olen nendega kokku puutunud vaid paaril korral.

Pedofiilid Eestis


• Levinud arusaama järgi on iga saja mehe hulgas üks pedofiil
• Eestis peaks selle järgi 18–70-aastaste meeste hulgas olema ligi 4500 pedofiili
• Aktiivseid ehk tegutsevaid pedofiile on hinnanguliselt vähemalt 500
• Naisi on pedofiilide hulgas üks kuni kaks protsenti
• Tänavu on Eestis viie kuuga registreeritud 118 laste vastu suunatud seksuaalkuritegu
Allikas: PM

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles