Ravijärjekorrad Eestis on ebanormaalselt pikad
Juhtkiri: oodake, palun!
24. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olukord, kus mitme eriarsti juurde on kuudepikkused järjekorrad, ei sisenda just veendumust, nagu kavatseks riik hoolimata kaunitest sõnadest tõsiselt oma rahva tervise eest hoolt kanda.
Nii olid näiteks pikimad ooteajad Lääne-Tallinna keskhaiglas 1. juulil neuroloogiasse 99, oftamoloogiasse 70 ja nefroloogiasse 62 päeva ning TÜ kliinikumis kardiokirurgiasse 41, näo- ja lõualuukirurgiasse 17 ning neuroloogiasse 14 päeva.
Oma eriarsti juurde saamiseks peab mõnel juhul helistama kindlal kellaajal, et siis veel näiteks paar kuud oodata. Sageli rõhutavad arstid, et juhul kui inimene soovib tungivalt kindla eriarsti vastuvõtule, siis on ooteaeg pikem, ja soovitavad leppida eri arstidega.
Kuid paljude ihuhädade korral eelistab patsient siiski n-ö ihuarsti, kelle juurde vajadusel ka aeg saada. Nii on meil enda hambaarst, günekoloog jne. Kui minna oma probleemidega teise arsti vastuvõtule, siis tuleb ju kogu haiguslugu ümber jutustada.
Usutavasti on paljud selle ootamise hirmus juba ammu eravastuvõttude kasuks otsustanud. Ja seda näitab ka tasuliste vastuvõttude järjekordade pikenemine. Hea arsti juurde saamist tuleb ka siin võrdlemisi kaua oodata.
Ent heitkem pilk korra eelmisel nädalal valitsuse heakskiidu saanud «Rahvastiku tervise arengukavale 2009–2020»: «Tervis on inimese põhiõigus ning kõigile ühiskonnaliikmetele tuleb tagada eeldused võimalikult hea terviseseisundi saavutamiseks. Õigus tervisele ja selle kaitsele, õigus ohutumale elu-, töö- ja psühhosotsiaalsele keskkonnale on fikseeritud meie põhiseaduses, Euroopa Ühenduse asutamislepingus, Euroopa sotsiaalhartas ja mitmetes teistes rahvusvahelistes dokumentides.»
Korra nädalas võimalus helistada ja paar kuud oodata ei viita just sellele, et tervis on inimese põhiõigus. Veel tasub meenutada, et Eesti armastab end reklaamida kui igasuguseid e-lahendusi pakkuvat riiki. Kas ei oleks aeg liikuda haigete registreerimisega täielikult veebi – esialgsed sammud on siiski juba ses vallas astutud –, selle asemel et hakata telefoniga eriarsti püüdma?
Kindlasti teevad olukorra raskemaks patsiendid, kes ei teavita tulemata jätmisest ja aeg jääb kasutamata. Enne kui jätate midagi teatamata arsti juurde minemata, tasub mõelda, et teie asemel oleks sel ajal saanud abi mõni teie kaaskodanik.
Kiiret ja lihtsat lahendust siin ilmselt oodata ei maksa. Siiski peaksid haiglad patsientide teenindamise süsteemi üle vaatama. Ning riik peaks enam meditsiini panustama.