Pildid, mida meediaväljaanded maalivad viie aasta eest ajakirja Time aasta inimeseks tõstetud Ameerika sõdurist, mõjuvad kohati kui Vietnami-päevade taasesitus, teisalt aga meenutavad katkendeid sõdur Švejki juhtumistest.
Pikad missioonid teevad taas USA sõdureid depressiivseks
24. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA sõjaväe värbamissüsteem ilmutab kahe suure rahvusvahelise operatsiooni, Iraagi ja Afganistani valguses oma puudujääke. Kuigi pealtnäha peaks kõik korras olema, sest võõrsile võitlema saadetakse väidetavalt mehi ja naisi, kes on teadlikult sõjaväelase elukutse valinud, mitte ajateenijaealisi noorukeid.
Rekordiline arv sõdureist sööb antidepressante ja rahusteid. «Ameerika medikamenteeritud sõjavägi,» kuulutas Time tänavu ühes juunikuu numbris. Väljaande teatel kasutas mullu sügisel antidepressante või unerohtu 12 protsenti Iraagis ja
17 protsenti Afganistanis teenivatest ameeriklastest, kelle elukutse eeldab keskmisest nooremaid ning tervemaid nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.
Väejooksikud jälle Kanadasse
Väikse positiivse aspektina tõi Time välja selle, et Iraagi madalam protsent võib olla tingitud sõdurite töö tulemuslikkusest – seal on olukord rahunenud.
Ajaloolise märkusena meenutas väljaanne ka seda, et närvide rahustamiseks sõduritele abiainete pakkumine pole sugugi uus nähtus: näiteks George Washingtoni ajal oli selleks rumm, Natsi-Saksamaal ja hiljem ka Vietnami sõjas aga amfetamiin.
Vietnami-päevadega sarnaselt on arvestatav hulk USA väejooksikuid taas Kanadasse siirdunud. Kuigi näib, et sel korral truu liitlasena Washingtoni kõrval seisev Ottawa ei lase neil enam maale jääda, sest peab samal ajal ise Lõuna-Afganistanis ränki võitlusi ja on oma rahvaarvu kohta sinna piirkonda rahu toomise nimel väga verist hinda maksnud.
Möödunud nädalal andis Kanada esimest korda ajaloos USA-le desertööri välja. Robin Long pages naaberriiki 2005. aastal. Kutselise sõjaväelasena töötanud Long palus Kanadalt varjupaika argumendiga, et kodumaa sunnib teda osalema ebaseaduslikus agressioonis. Nüüd ootab tagasisaatmine ilmselt veel rohkem kui sadat meest.
Samas pole üle piiri pagemine sugugi ainus viis, kuidas ameeriklased sõjaväest ära saada üritavad. 20-aastane Bronxist pärit mees maksis 500 dollarit (umbes 5000 krooni) palgamõrvarile, et see laseks ta põlve sodiks. Tema 24-aastane kaasmaalane pealinnast Washingtonist aga toppis seljakoti tööriistu täis ja kukutas end katuselt alla, vigastades nii oma selgroogu.
Need näited võivad mõnele meelde tuua simulantide palati «Vahva sõdur Švejki juhtumistest», kus üks «õnnelik» pritsis naha alla petrooleumi, mistõttu käsi küünarnukist saati maha võeti ja keegi teda sõja lõpuni enam ei tülitanud, ning teine hingas tulutult sisse elavhõbedaauru, rüüpas väävelsüsinikku ja sõi arseenikut.
Ükski ei pärine siiski Jaroslav Hašeki raamatust, vaid hoopiski suvealguse ajakirjast Newsweek. Ja räägivad need meestest, kelle eesmärk oli pääseda teistkordsest Iraaki saatmisest.
Enesevigastamine missioonist pääsemise nimel on Newsweekiga rääkinud armeepsühholoogide hinnangul samuti kasvav trend. Täpsem statistika aga puudub, sest sellistele asjadele on raske jälile saada. Palju selgem ja lõplikum mõõde on aga sõjaväelaste enesetapud. Neid sooritasid ameeriklased mullu rekordiliselt palju.
Põhjusi, miks Ameerika sõdurite kohta viimasel ajal nii musta statistikat tuleb, on mitu. Esiteks on Iraagis ja Afganistanis väga rasketel missioonidel suur arv inimesi – juba seetõttu suureneb ka tõenäosus, et nende seas on neid, kellele sõjaväelase elu tegelikult ei sobi või kellel tekivad vaimsed häired.
Hõre värbamissõel
Teiseks on mõnes väljaandes käidud välja ka oletus, et seoses pidevalt kasvanud vajadusega lisasõdurite järele on nii mõneski armee värbamispunktis kandidaatidele esitatavad nõudmised lõdvemaks lastud. Ja läbi hõredama sõela pääseb taas armeesse inimesi, kes seal tegelikult teenida ei tohiks.
Kolmandana nähakse ka USA sõjaväesüsteemi omapära. Kui näiteks Eestis kestab välismissioon kuus kuud, siis ameeriklane peab võõrsil teenima terve aasta järjest. Ka seob USA armee endaga mitmeks aastaks, mille sisse võib mahtuda mitu pikka välismissiooni. Sõjaväest lahkumise välistavad aga rahalised kohustused – kui inimesel pole vajalikku summat välja käia, peab ta lihtsalt edasi teenima.