Kolumnist Enn Soosaar nendib, et Eesti riik käitub mõnikord nii, nagu ei oleks homset päeva olemas.
Enn Soosaar: tulevik nõuab hoolt ka mõõnaajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustan retoorilise küsimusega. Kui kauaks on Eesti riik kestma plaanitud? Küsimus ei ole tuulest tõmmatud. Poliitikute teod ja otsused on seda tõsise murena korduvalt esitama sundinud.
Ei, me ei pea kartma, et poliitiline juhtkond on omariikluse mõttekuses kahtlema hakanud. Sellest ajast peale, kui peremeheõigused Eestimaal kuuluvad taas meile, on ühiskonna kõigil tasanditel käsitatud riigi olemasolu ja kestmajäämist aksioomse endastmõistetavusena. Muudatust ei ole toimunud.
Sellegipoolest süda kripeldab.
Ühelt poolt on erakonnad täis mingit hullutavat uljust. Küll lubatakse Eesti viieteistkümne aastaga viia Euroopa viie kõige edukama riigi hulka. Küll kinnitatakse valijatele: andke võim neljaks aastaks meie kätte ja teie kuupalk tõuseb kahekümne neljale tuhandele, pension kolmekordistub. Küll mängitakse mängu: nii kaua, kuni Vene karu ise meelt ei muuda, pole eestlasel muud teha kui masohhistliku kannatlikkusega idanaabri laimu taluda ja võimaluse avanedes vastu torgata.
Teiselt poolt aga toimitakse meie väikeses armsas vabariigis otsekui elaksime homseta. Otsused kipuvad lähtuma üksnes oleviku vajadustest ja olema lühinägelikult popslikud. Sisepoliitiliste plusspunktide hagemise lootuses on erakonnad valmis ignoreerima riigi pikemaajalisi huvisid, riskima selle tulevikuväljavaadetega.
Meil on praegu kitsas käes. Kui kitsas tegelikult, seda pole ma poliitikute ja majandusinimeste jutust aru saanud. Majandustõus pidurdus. Langus oli järsk, kõva ja valus. Statistilised võrdlusandmed nii aja- ja ruumilõikes kui ka suht- ja absoluutarvudes kutsuvad kainusele.
Raha siiski on. Järgmise aasta riigieelarvesse, mis saab väidetavalt olema eriti konservatiivne, plaanitakse sissetulekud ning väljaminekud suuremana, kui need on/olid tänavu ja mullu. Sellegipoolest loitsivad poliitikud juba mitmendat kuud kärpeid, kärpeid, kärpeid.
2008. aasta riigieelarve jaotused pani paika valitsus ja esitatud eelnõu muutis seaduseks riigikogu. Hoiatusi, et majandustõus, mida toidavad väljast tulnud laenuraha ning kinnisvarabuum, ei jää kestma, tuli siit ja sealt. Paraku meeldis täidesaatvale ja seadusandlikule võimule kuulata «optimistlikke» prognoose ja juhinduda nendest.
Iga riigi igas eelarves on suur osa kulusid varasemate seaduste ning määrustega ette ära määratud. Lahja lehma aastaid on seda kergem üle elada, mida tagasihoidlikum on kohustuslike väljamaksete suhteline osa. Kui selgus, et kärped on vältimatud, selgus teinegi häda, nimelt manööverdamisruumi ahtus. Neid lahtreid, kust ministeeriumid saavad seadusi rikkumata raha tagasi võtta või ümber paigutada, on riigieelarvesse neetult vähe jäetud.
Kui kuulata poliitikute jutte, jääb mulje, nagu oleks meie riigis üksainus ühine mure: kuidas täna ots otsaga kokku tulla. Küsimus, mismoodi ja kui tõhusalt toimib Eesti Vabariik homme ja ülehomme, ei paista suurt kedagi huvitavat.
Iseseisev riik ei püsi eo ipso. Ja on kallis ettevõtmine meile kõigile. Riik, mida teised riigid saavad tõsiselt võtta, nõuab kodanikelt ohvrit, täpsemalt tarbimishimu piiramist.
Näiteid võiksin tuua hulgi. Piirdun kahega, mis taas päevakorda tõusnud seoses lõhki paisutatud riigieelarvega.
Postimees (21.07) avaldas nimekirja kümnest kinnistust, mida valitsusliit on otsustanud isetekitatud puudujäägi leevendamiseks maha müüa. Lahti tahetakse saada ka Keila-Joa lossist.
Too loss või mõisahäärber pargi ning kõrvalhoonetega on praegu täiesti räämas. Kunagi oli ta Tallinna lähiümbruse kõige uhkem ning huvitavam arhitektuuripärl. 1920. aastatel läks mõisasüda EV välisministeeriumile. Sovetiajal kuulus kogu kupatus N. sõjaväele. Välisministeerium sai lagastatud hooned tagasi, kuid ei leidnud restaureerimisraha. Möödunud aastal tundis presidendikantselei ansambli vastu huvi lootuses, et sellest võiks kujuneda riigipea residents.
Kas Eesti on ainukene, ma ei tea, aga üks vähestest riikidest kindlasti, kus presidendil, peaministril ega riigikogu esimehel ei ole ei esindushoonet ega isegi mitte esinduskorterit. Samuti puudub meil protokollinõudeid täitev residents, mida külaskäigu ajaks pakkuda eriti kõrgetele väliskülalistele. Veel hullem, riigil on nappima hakanud nii vanu representatiivseid ehitisi, mida esindustarbeks restaureerida, kui ka krunte, kuhu uut rajada.
Rahval, kes on otsustanud oma riiki pidada, ei ole nendest kulutustest pääsu. Pigem varem kui hiljem tuleb Keila-Joa-taolisi väärtusi maksumaksja raha eest mitu korda kallimalt tagasi osta.
Ja ei pääse rahvas, kes ihkab iseseisvas riigis elada, kaitsekulutustest. Vastutustundetud on jutud, et tõstame käed üles ja teatame NATO-le: Eestil on oma vähest raha mujal rohkem vaja. Asi ei ole ainult sõnamurdmises, kui täitmata jäetakse lubadus kasutada kaht protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) kaitsevõime suurendamiseks.
Asi on tõsisem. Kui eestlaste hulgas võtab maad arusaam, et raha, mis läheb riigi kaitsmisele, on maha visatud, kui endiselt peetakse endastmõistetavaks, et naabrid turvaku meie õhuruumi, kinkigu relvi, üürigu kaitseväele laskeharjutusteks polügoone, käime oma riigikesega kummuli.
Iga püsima jääda sooviv riik peab olema valmis äärmusolukorra tekkeks. Me asume geopoliitilises regioonis, kus otsese sõjalise kallaletungi tõenäosus on väga väike. Aga tõenäosus saab jääda tühiseks vaid ühel tingimusel – kui Eesti demonstreerib kõikumatut tahet ennast kaitsta ja selle nimel vajalikke väljaminekuid kanda. Teisisõnu: kui me käitume tõsiseltvõetava riigina. Konks on meie usutavuses ning usaldusväärsuses.
Kerge on sihte seada ja tuleviku peale mõelda, kui kõik läheb ülesmäge. Paraku on maailm nii seatud, et tõusule järgneb mõõn. Tulevik nõuab selgepilgulist hoolt ka oleviku tagasilanguste aegu.