Jüri Pihl: teel turvalisema liikluskultuuri suunas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta tagasi tõrjusid mõned skeptikutest liiklusasjatundjad meedia vahendusel plaani liiklusjärelevalvet suurendada väidetega, et see ei anna tulemusi – liikluskultuur kujuneb ise aastatega ning tuleb oodata veel vähemalt viis kevadet, et liiklus muutuks ohutumaks. Saavutatud tulemused osutavad, et astutud sammud õigustasid end – traagilised statistikanumbrid on märkimisväärselt vähenenud, ning näha on ka seda, et liiklus on rahunenud.
Kas muutused on jäävad, seda ei julge väita, kuid säästetud elud ning vähem õnnetusi on julgustavad, et edasi pingutada. Iga elu on väärtus, iga ärahoitud õnnetus on võit.
2008. aasta esimese poolaasta statistikat möödunud aasta omaga võrreldes saame öelda – liikluses on hukkunud 30 inimest vähem, vigastatute arv on 543 võrra väiksem ning vigastatutega liiklusõnnetuste arv on langenud 1270-lt 921-le – vahe 349!
Tuginedes tehnikaülikooli teadlaste arvutustele, võime hinnanguliselt öelda, et paranenud liiklusolukord on Eesti ühiskonnale selle aasta esimese viie kuuga hoidnud kokku ligi 300 miljonit krooni. Säärasest kiretust ja küünilisest rahaarvestusest on tähtsam, et paljud perekonnad on pääsenud tragöödiast, mis nende elu igaveseks muuta võinuks.
Enamasti ei ole õnnetused paratamatus, vaid hoolimatuse ja ettevaatamatuse tagajärg. Riik peab reageerima ohtlikele muutustele.
Liiklusõnnetuste arv on alates 2000. aastast kuni eelmise aasta keskpaigani näidanud kasvu, mille üks põhjusi on olnud autode arvu ja liikluse intensiivsuse kasv. Seda enam oleks otsustajad juba ammu pidanud muutuma tähelepanelikuks, mitte lootma evolutsioonilisele liikluskultuuri arengule, mis viisaastakuga probleemid lahendab.
Hukkunute arvu kasvamine oli signaal, et elu kulgeb soovimatus suunas ning vaja on otsustavat sekkumist.
Retsept on lihtne – asjaga tuleb tegeleda. Liiklusturvalisuse kolm tugisammast on inimeste teadlikkus, korralik infrastruktuur ning hästi korraldatud liiklusjärelevalve. Möödunud aastal analüüsisime liiklusõnnetuste ja hukkumiste põhjusi ning otsustasime, et vaja on tegeleda kõigi peamiste põhjustega.
Suured kiirused, joobes juhtimine, autode turvavarustuse mittekasutamine – need probleemid tuleb kontrolli alla saada. Tänu intensiivsemale ja mõtestatumale liiklusjärelvalvele on meil kolmandiku võrra vähem hukkunuid. See näitab, et valikud on olnud õiged ja politseinikud on teinud head tööd.
Kuid ka seda, et inimesed on mõistnud turvalise liikluskäitumise olulisust ja sellega seotud riske. Liiklejad on muutunud politseiametnikele liitlasteks ohtlike liiklushuligaanide ohjeldamisel. Paljud on helistanud ja teavitanud uljastest kihutajatest ja tõenäolistest roolijoodikutest. Sellest on olnud palju abi. See on ka kindel märk, et inimesed toetavad tehtud valikuid.
Jutt võimalikust karmist trahvist on ülepaisutatud. Statistika näitab, et esimesel poolaastal määratud trahvid on keskmiselt 44 protsenti maksimaalmäärast. Eelmise aasta samal perioodil, kui liiklusjärelevalve polnud veel intensiivistunud, oli sama näitaja 48 protsenti.
Eesmärk ei olegi kedagi maksimaalselt trahvida. Tähtis on, et tegu ja tagajärg oleksid vääramatus seoses – kui on rikkumine, saabub ka sanktsioon. Karistus peab olema proportsionaalne vastavalt rikkumisele, mõjus ning muidugi seaduslik. Vahel aitab rahatrahvi asemel arestimaja, sõiduki konfiskeerimine või lihtsalt hoiatus. Vahel on vaja aga hoopis muud – koolitust või šokiteraapiat.
Liiklusturvalisuse parandamiseks näeme edasisi võimalusi. Praegu on riigikogu menetluses niinimetatud liikluspakett, millega korrastatakse sanktsioone liiklusrikkumiste osas ning luuakse regulatsioon kiiruse automaatkontrolli kaamerate kasutuselevõtuks. Samuti soovime muuta kiiremaks rikkumiste menetlemist.
Ühes on skeptikutel siiski õigus. Liiklusjärelevalve suurendamine on vaid üks abinõu liikluskultuuri parandamisel, mis jääb poolikuks ilma teiste liiklusturvalisuse eest vastutavate riigiasutuste, kohalike omavalitsuste, haridusasutuste ning kodanikuühenduste panuseta.
Suve hakul riigikogu heaks kiidetud turvalisuspoliitika põhisuunad, mis rõhutavad just koostöö olulisust, annavad meile usku, et selle eesmärgi poole ei püüdle siseministeerium üksi.
Turvaline liikluskultuur, mille poole ka Eesti aktiivselt pürgib, algab ennekõike inimeste teadlikkusest ja vastutusest, korralikest ja turvalistest teedest ning alles seejärel hästi korraldatud liiklusjärelevalvest.
Ühiselt tegutsedes suudame parandada liikluskultuuri meie teedel nii, et politseijärelevalve ja karistamine muutub järjest vähem vajalikuks.