Käbi Laretei jutustab raamatus Alma ja Ernsti armastusloo

Käbi Laretei ja Ingmar Bergman olid kõigepealt abikaasad, siis sõbrad. Sellest räägib Käbi Laretei uus raamat. Foto: SCANPIX

Tiina Kolk kohtus Pärnus Rootsis elava eesti kirjaniku Käbi Lareteiga, kel ilmus eesti keeles teos «Kuhu kadus kõik see armastus?», mis koosneb Ingmar Bergmani kirjadest Käbile, naise päevikust ja kalendrist.

Käbi Laretei ristiti Käbi Almaks ja Ingmar Bergman Ernst Ingmariks ning toona naljatlesid nad, et vanast peast hakkavad end Ernstiks ja Almaks kutsuma. Raamatus ongi kiri, kus Ingmar kehastub Vanaks Ernstiks ja enne haiglast koju tulekut noomib Almaga, kes pole olnud temaga küllalt lahke…

Tõsielulises raamatus «Kuhu kadus kõik see armastus?» lõõmavad nii mustvalgel kui ka ridade vahel kahe inimese kirglikud tunded. On imetlusväärne, kui selgelt ja samas varjundirikkalt sõnastasid Käbi ja Ingmar omi mõtteid!

«Naised leiavad, et see raamat on väga romantiline, meeste hinnanguid ma pole veel kuulnud. Tegelikult räägib see lihtsalt armastusest,» lausus Käbi Laretei, kui me vestlesime temaga teisipäeval Pärnu sanatooriumis Tervis, kus ta puhkab.

Teoses «Kuhu kadus kõik see armastus?» vahelduvad pildid nagu kaadrid filmis. Ma kujutan ette, kuidas pildirea võiks monteerida ingmarbergmanilikus võtmes, lastes muusikal ja tegelaste sisemonoloogidel ülekaalus olla...?

Ühes intervjuus ütles Ingmar (ja ma olin ta peale pahane): «Mina armastasin muusikat, Käbi kino. Kui me abiellusime, võttis ta minult muusika- ja mina temalt kinoarmastuse.» See oli muidugi lobajutt. Ingmar pidas silmas asjaolu, et varem kuulas ta muusikat amatöörina ning imetles üht või teist interpreeti või dirigenti, aga minu repliik: «See pole üldse Beethoven!» vms rikkus tema elamuse ära. Ajapikku mõistsin, et mul pole õigust seda teha.

Aastatega läks Ingmar muusikas aina sügavamale. Ta õppis ära, mis on tõlgitsemine, sest ta kuulas väga palju, kuidas ma harjutasin ja mida otsisin. Muidugi, mida rohkem sa tead, seda rohkem ka naudid.

Tänu Ingmarile hakkasin ma mõistma filmikunsti. Ajapikku sain ma aru, kui raske on ükskõik milline loovtöö, olgu klaveripala komponeerimine, filmi lavastamine või raamatu kirjutamine. Ma näen raamat-raamatult, kuidas mu nõudlikkus kasvab. Kuid kirjutamine on mu kirg. Mulle meeldib tekste lihvida ja mõtet täpselt väljendavaid sõnu otsida. See võtab küll aega, aga on tõeliselt nauditav!

Teie tekstid on tulvil tundevarjundeid ja meeleolurütme?

Rootslased ütlevad, et mul on väga kujundlik keel. Ma arvan, et nüansside rohkus tuleb muusikast – mulle on tähtis rütmi vaheldumine. Pärast mitut lühikest lauset peab tulema ehk pikk. See on väga põnev töö.

Kui ma päevikut kirjutasin, siis ma üldsegi niimoodi ei mõelnud. Ja ma pole ka kunagi rohkem kui 1962. aastal päevikut pidanud. Hiljem olen vaid ühel 40 päeva kestnud Vahemere ristlusreisil märkmeid teinud: kus olime, mida vaatasime. Mul on need märkmed alles.

Ingmar pidas järjekindlalt päevikut ja tal oli veel tööpäevik, mida ta teatris ja filme tehes kirjutas. Ma ei tea, kuidas ta küll jaksas iga päev kirjutada!

Ometi oli tal aega teile kirjutada?

Ma ei saa aru, kuidas meil see aeg oli. Kirjavahetus algas pärast esimest kohtumist minu kontserdi proovil Malmös. Ingmar pidi mulle ja mu abikaasa Gunnar Staernile Gävlesse, kus me elasime, külla tulema. Ta ei saanud aga mingil põhjusel seda Stravinski oratooriumi, mida Gunnar dirigeeris, kuulama tulla ning kirjutas mulle. Ma vastasin talle ja sellest kujunes kirjavahetus. Vahel kirjutasime isegi neli kirja päevas. Tol ajal veeti Rootsis posti igal hommikul, lõunal, õhtul – ja kirjad muudkui tulid. Imestan, kuidas me küll jõudsime! Ingmar oli teatri kunstiline juht ja lavastaja, minul olid kontserdid, perekond.
Mul on alles 114 tema kirja.

Kujutage ette, meie poeg helistas paari päeva eest Farölt, kus enne oksjonit märgitakse Ingmari varandust üles, et nad leidsid kasti minu kirjadega. Minu teada põletas Ingmar kõik talle saadetud isiklikud kirjad ära. Tõsi, kunagi ta küsis, kas mul on tema kirjad alles ning ma vastasin, et on. Ta muigas ning nentis, et see on varandus.
Ja nüüd, kui koju lähen, ootab mind ees põnev lugemine – minu vastused tema kirjadele.

Ma leian, et kirju kirjutades ollakse ausamad kui rääkides, sest sõnu paberile ritta seades on aega mõtelda, mida kirjutada. Tihti on kirjad pihtimused ja meiegi õppisime nende kaudu teineteist tundma. Võib-olla poleks me vahel midagi juhtunud, kui oleksime paar korda kohtunud, aga need kirjad avasid meie hinged...

Ka pärast lahkuminekut jäite sõpradeks?

Ma ei taha, et mu ellu ei jääks kibedust. Tookord otsustasin teadlikult: me ei tohi kibestuda, pean oma mälestusi, mõtteid ja tundeid valitsema. See oli tõsine töö, nagu näiteks raamatu kirjutamine.

Hiljem oli me vahekord teatud mõttes sügavam kui abieluaegne elu. Ma mõtlen, et sõprus on ju ka üks teatud armastus, selles on rohkem arusaamist. Sõpruses puuduvad need nõudmised, mis on armastuses ja Ingmar oli armukade, lausa haiglaselt. Selle koormaga oli raske elada, ta kahtlustas pidevalt. Ma tahtsin, et teda valdaks kindlus ning lubasin, et ma kunagi ei valeta ega peta teda. Aga kuna ta mind ei uskunud, siis lõpuks tekkis mul tunne, et ma võiksin teda samahästi ka petta. Ingmarit painasid deemonid...

Kas te siis teineteise töid-tegemisi vaagisite?

Arutasime ikka. Mulle oli suureks üllatuseks, kui ta jättis mind üksi magamistuppa ja sundis filmi «Vaikus» käsikirja läbi lugema, et ma siis ütleksin, kas ta peab seda tegema...

«Vaikus» on minu arvates kole kurb. Me olime väga õnnelikud, aga tema kirjutas samal ajal lõputust üksildusest.

Kui ta tagasi tuli ja nägi mind pisarais, sest ma olin šokis – tema alter ego’l – väiksel poisil – pole mitte kusagil arusaamist, kõikjal laiub õudne masendus. Minu reageering kohutas Ingmarit, aga ma ütlesin talle siiski, et tee, sest kui üks kunstnik on osa tööst teinud, siis ei tohi keegi teda teostamisel takistada.

Võib-olla oli see esimene suur meievaheline arusaamatus. Ma ei mõistnud, kuidas ta võis niikirjutada! Aga geenius on geenius – ja seda, milline vahe on suurte andekuste ja geeniuste vahel, õppisin temaga elades. Geenius ei saa kompromisse teha!
Ükski naine ei saa geeniust takistada ja esimeste tõrgete ilmnemisel läheb geenius ära. Ingmar oli küllalt aus, et lõpp teha, ta ei valetanud ega vassinud. Ma pean lugu tema põhimõtetest.

Viimastel aastatel rääkisime palju meie abielust, miks see purunes ja nende arutelude käigus saime teineteisele palju lähemale. Mida rohkem rollid kadusid, ka vanusega, seda sügavamaks muutus meie analüüs.

Kus need arutelud toimusid?

Faröl. Iga kord kui ma sinna sõitsin, seisis Dämba trepis punane Mercedes, mis oli minu kasutada. Maja uks oli lahti ja köögilaual ootas Ingmari kiri. Ta oli igati üks suuremeelne inimene.

Aga meie pühapäevaõhtused koosviibimised algasid pärast Ingmari naise Ingridi surma. Ühe pühapäeva õhtul helistas ja palus, kas ma ei mängiks talle midagi... Ingmar ei tahtnud üllatusi, tema elus oli kõik paika pandud, aga mul pole üllatuste vastu midagi ja vastasin, et tule. Sellest alates käis ta igal pühapäeval pärast lõunat Dämbas. Mina musitseerisin ja me rääkisime paljudest asjadest, ka meie abielust.

Neil pühapäevil justkui kohtusidki Ernst ja Alma. Ingmar armastas kunstialadest enim muusikat, see oli talle viimastel eluaastatel tähtsam kui film. Tal oli suur plaadikogu, aga elavat ettekannet nautis ta rohkem ning me diskuteerisime tõlgitsuste üle. Ingmar oli musikaalne ja arutlused olid huvitavad.

Meile meeldis kirjandus ning sageli soovitasime teineteisele raamatuid. Abielus olles luges ta mulle ette rootsi klassikute teoseid ja mina talle Lermontovi, Turgenevit jt, sest Ingmaril oli vene hinge vastu suur huvi. Ta vaatas ka vene filme. Meie toonane lemmik oli «Kured lendavad».

Ja nüüd, kui koju sõidate, ootab teid ees üle saja kirja tollest samast ajast ja arvatavasti küllaga avastamisrõõmu ja armastust, nagu aasta eest Ingmari kirju lugedes. Kas mõlgutate mõtteid järgmisest raamatust?

Kui ma kuulsin pojalt, et minu kirjad on alles, tundsin, et tahan kirjutada. Kirjutada neist tunnetest ja muljetest, mis mind siin rõdul merd vaadates valdasid, südamlikust «Kuhu kadus kõik see armastus?» esitluspeost, sellest reisist ja võib-olla ka nendest kirjadest... Ma tahan kohe kirjutama hakata ja tõesti paar kuud töötada.
-----------------------------------------------------

Käbi Laretei

• Sündinud 14. VII 1922 Tartus
• Tuntud pianist ja kirjanik
• Eesti Vabariigi saadiku Heinrich
Laretei tütar
• Õppis Tallinna Konservatooriumis klaverit, jätkas õpinguid Rootsis, Šveitsis ja Saksamaal
• 1950–58 abielus dirigent Gunnar Staerniga
• 1959–65 abielus filmirežissöör Ingmar Bergmaniga
Lapsed:
• 1955 tütar Linda Marina
• 1962 poeg Daniel Sebastian
Raamatud:
• «Peotäis mulda, lapike maad» (e.k 1989)
• «Mineviku heli» (e.k 1992)
• «Seal kodus – siin võõrsil» (e. k 1995)
• «Eksiil» (e.k 1997)
• «Tulbipuu» (e.k 1997)
• «Vihmapiisad ja kuupaiste» (e.k 2002)
• «Keerised ja jäljed» (e.k 2003)
• «Otsekui tõlkes» (e.k 2005)
• «Kuhu kadus kõik see armastus?» (e.k 2008)

-----------------------------------------------------

Katkendeid raamatust

Ingmari kirjad Käbile
detsember 1961
Armas Käbi
aita mind, kui sa veel jaksad ja tahad. Aita mind läbi selle suure nõrkuse ja ängi ajajärgu. ma olen ju sinu.
iMMi
13.1.1961
...Ma mõtlen kogu aeg üht ja sama mõtet: Ingmar Bergman, katsu nüüd olla avatud, Käbile toeks, anna oma naisele jäägitu armastuse ja absoluutsuse tunne. Katsu ohjeldada oma möödaminevaid ja tühiseid foobiaid: näiteks armukadedust, umbusku, kadedust ja nii edasi. ja ma katsun tõepoolest...
1962
...Hommikul sain kaks kirja oma armsamalt ja mu süda põksub nüüd sama rõõmsalt nagu meie nooruses, kui me iga päev kirju vahetasime. See on väga kaunis tunne. samas õnnistan tänumeeles oma filmiaparaati. See surises eile tundide kaupa. Nojah, aga ei-ei ja veel kord ei. tegelikult ei paku miski ega keegi suuremat lõbu, kõik kokku on vastumeelt, kui Käbi minu juures ei ole. Käbi on minu elu SUUR SÄRA...
1962
... filmist ei saa asja, enne kui Käbi on käsikirja läbi lugenud, kui Käbi on seda mõistnud ja öelnud: jah, see tuleb ära teha. Või: seda me ei tee, Immi.
Seekord on otsustamine sinu käes. Otsustamine on seekord sinu käes. Jah, Käbi. See on Jumala tõsi. Ma mõtlen tõesti nii.

Käbi Laretei taskukalender ja päevik 1962
3. jaan,
Immi helistab, tundub väsinud ja üksik, aga armas.
25. jaanuaril
... Minu arvates on Immi kõige noorem inimene, keda ma tunnen. Ta jääb alati nooreks, sellega on ta saanud suure kingituse. tal on mingisugune sisemine elu, mis elab muutumatult noorena ja jõulisena... Armastan Immi vaimu, mis alatasa minu vaimu viljastab, isegi kui ma väliselt vastu tõrgun. Kui imeline on temaga elada. Mõnikord tahaksin selle pärast lihtsalt hõisata. Iial pole ma muusika eest olnud nii teadlikult tänulik, nagu ma olen Immi eest. Kas see tähendab, et muusika on mulle vähem tähtis, või ainult seda, et muusika on nii enesestmõistetavalt eksisteerinud juba terve minu elu? Algusest peale.