Umbes aasta tagasi juulikuus üht nõgestega kaetud lagendikku läbi otsides tundis kohalik koduloouurija, et mullakihi alt avastatud lõkkease pole sinnapaika juhuslikult tehtud. Urgitsenud välja kollase-pruunika puusaluu, oli leidja rõõm peaaegu piiritu – aastakümneid saladuselooriga kaetud müsteerium on lõpuks lahendatud.
Ajal, kui ajakirjas Russki Newsweek ilmus veidi enam kui nädal tagasi leidu ning Venemaa keiserliku perekonna maiste jäänuste saatust kirjeldanud lugu, polnud veel uurimiskomisjoni ametlikku kinnitust, et 90 aasta eest bolševike poolt Jekaterinburgi inseneri Ipatjevi maja keldris barbaarsel kombel mahalastud tsaaripere viimaste liikmete haud on leitud.
Täpselt nädala eest teatas aga Vene peaprokuratuuri uurimiskomitee, et aasta jooksul tehtud DNA-analüüsid ja ekspertiisid kinnitasid oletust, et eelmise aasta juulis on avastatud Nikolai II laste Aleksei ja Maria matmispaik.
Pärast uurimisandmete täpsustamist võiks koduloouurijate ja prokuratuuri poolest panna asjale punkti – 90-aastane saladus oleks justkui lahendatud. Traagilist lugu ei pea siiski lõpetatuks mahalastute suguvõsa esindaja – Romanovite keisrikoja pea ehk Tema Keiserlik Kõrgus Valitseja Suurvürstinna Maria Romanova, nagu ta ise ennast nimetab.
See lugu pole veel lõppenud. Nagu pole otsa saanud ka Romanovite järeltulijad ja idee monarhia taastamisest Venemaal, leiab suurvürstinna Maria Romanova.
Suurvürstinna Maria Romanova enda staatuse küsimus on mõningal määral lahtine. Olgugi et Venemaa võimud ning vene õigeusu kirik on sisuliselt tunnistanud ta Romanovite keiserliku koja juhiks, pole seda teinud hulk Romanovite teisi järeltulijaid.
54-aastase Hispaanias eksiilis sündinud Maria Romanova vanavanavanaisa oli Vene tsaar Aleksander II, kes vabastas vene rahva 1861. aastal pärisorjusest. Tema pojapoeg Kirill kuulutas end 1920ndatel aastatel keiserliku koja peaks ehk sisuliselt Venemaa tsaariks eksiilis.
Vaidlusi ühe või teise järeltulija troonipärimisõiguste üle on põhjustanud nn morganaatilised abielud. Neis abieludes on üks pooltest madalamast seisusest ning seega pole tal mingeid õigusi tulenevalt oma teise poole kõrgest seisusest.
Seda heidavad suurvürstinna oponendid ette tema isale ning vanaisale, kelle puhul kehtib keiserliku koja hinnangul reegel, et valitseva keisri poolt kas varem või tagantjärele heakskiidetud abielud on igati vastuvõetavad.
Suurvürstinna Maria enda abielu oli dünastiline ehk kõigi reeglite järgi sama kõrgest seisusest isikuga, Saksa- ja Preisimaa keiserliku koja liikme prints Franz-Wilhelmiga, kes võttis vastu õigeusu, nimetati ümber Mihhail Pavlovitšiks ning sai suurvürsti tiitli.
Abielust sündis 1981. aastal Madridis poeg Georgi, kes praegu on järgmine troonipärija. Viis aastat hiljem otsustas paar lahku minna ning seega koosneb Vene keiserlik koda praegu kolmest inimesest – suurvürstinna Mariast, tema elusolevast emast ning pojast Georgist.
Seda, kas nendest võiksid ka Venemaa tegelikud valitsejad saada, pole Maria Romanova kunagi välistanud. Samas pole ta monarhistlikke vaateid kunagi viljelenud, millega on kutsunud esile kui mitte päris toetust, siis vähemasti vaikivat heakskiitu oma sagedastel kodumaa visiitidel.
«Kahjuks on paljudel meie kaasmaalastel kujunenud arusaam, et monarhia on midagi iganenut, mis ei kuulu kaasaegse demokraatia või vabadusega kokku. Monarhia peamiseks eeliseks on sõltumatus parteidest, rahakottidest ning erahuvidest,» on suurvürstinna Maria öelnud intervjuus Rossiskaja Gazetale. «Vabariik on üles ehitatud aktsiaseltsi põhimõttel. Seal on kaine arvestus, kuid pole hinge. Monarhia on siiski tunduvalt inimlikum.»
Hoolimata Vene kodakondsusest ning suurvürstinna korduvatest kinnitustest, et Romanovid ei tahaks midagi rohkem kui ajaloolisele kodumaale naasta, pole see siiski ka pärast kommunistliku režiimi lagunemist teoks saanud. «Kui oleksin lihtsalt eraisik, koliksin juba ammu Venemaale tagasi,» on ta korduvalt öelnud.
Nende sõnade taga peitub dünastia ootus, et Venemaa võimud astuks mingeidki samme. Suurvürstinna on rõhutanud, et Romanovid ei nõua tagasi Peterburis asuvat Talvepaleed ega muude varade tagastamist, kuid on siiski vihjanud vajadusele
90 aasta tagust ülekohut kompenseerida.
Sisuliselt on Romanovid oodanud oma dünastiale eristaatuse andmist seaduslikul tasandil, milleks tänapäeva Venemaa pole silmanähtavalt veel valmis. Nii nagu Vene ülemkohus pole valmis tunnistama 90 aastat tagasi mahalastud tsaariperet poliitiliste repressioonide ohvriteks.
«Vaja on ainult poliitilist tahet,» ütleb suurvürstinna Maria korduvalt intervjuudes vene väljaannetele. Nii nagu Kremlil puudub poliitiline tahe Romanoveid koju tuua, pole ka keiserlik koda tunnistanud Jekaterinburgis avastatud säilmete keiserlikku päritolu.
Pärast suurejoonelist keisripere matust 1998. aastal Peterburi Peeter-Pauli kindluses on kõik äraootaval positsioonil. Ühes on aga enam-vähem kõik poliitasjatundjad kindlad – kui Venemaa peakski tulevikus taas monarhist valitseja saama, pole tema perekonnanimi kindlasti Romanov.