Neeme Korv: depressiooni­tont

Foto: .

Päike paistab ja suvi rokib täiega, nagu noored ütleksid. Aga üks tont käib mööda Eestit. Depressioonitont. Mõne arvates on ta juba kohal, mõni ennustab hirmsaid aegu sügiseks ja lubab mitte enam siinset meediat tarbida.

Eks valikuid tule meil kõigil teha. Odava laenuraha buumiaastate valikud olid kah ju inimlikud – paljud laristasid, ja valitsuses on ju ka inimesed. Kui meie oma igapäevast elu elades peame senisest rohkem kaaluma (auto)sõite ja poes hindu vaatama, siis valitsejad peavad nüüd hakkama saama oma ebamõistlikult suureks paisutatud püsikuludega eelarves.

Räägitakse majanduskriisist ja valitakse väikelinnade hulgast seda kõige depressiivsemat. Olen ise väikeses linnas kasvanud ning, nagu vähemasti mulle tundub, pole nende linnade olustik sestsaadik kriipsugi võrra depressiivsem. Põhiline on see, et väikelinnas tunnevad kõik kõiki. Kohati ebamugav, ent samas loob turvatunde. Võtke ükskõik milline Astrid Lindgreni lasteraamatulinnake ja leidke sealt depressioon, olgugi et justkui pole kuhugi minna või midagi teha. Kui palju rõõme leidub väikestes asjades, kui vaid osata neid näha. Väikelinnades osatakse.

Küllap just seda pidas silmas ka ekspeaminister Mart Laar, kes Päevalehe küsimusele vastates ütles, et «neis depressiivsetes Eesti väikelinnades on olemas oma tabamatult kaunis võlu». Kui mingit pidi üldse rääkida ühest Eesti linnast kui väljapaistvalt depressiivsest, siis tuleks ette võtta Tallinn, kus sihitult või siis ennast hävitavalt aega surnuks löövate noorte kontsentratsioon on silmanähtavalt tihedam kui kus tahes mujal. Kus parklas ja bussijaamas küsitakse kõige sagedamini almust ja kus kõige enam ostetakse antidepressante. Tavalist linlast masendab juba ainuüksi linnavalitsus, kelle meelest on kogu elu üks poliitiline punktijaht.

Depressiivsus, kui see avaldub, peaks ju peegelduma inimestes. Ent väikelinnade kodanikud on valdavalt rõõmsamad ja rahulikumad. Ja võib arvata, et paljuski ka buumiaastatel targemini talitanud kui pealinlased.

Depressioon on, muide, haigusliku sügavusega kurvameelsus, mis vajab psühhiaatrilist ravi. Tuntud psühhiaater Jüri Saarma rõhutab oma 1995. aastal ilmunud raamatukeses «Depressioon» positiivse eluhoiaku tähtsust. Hea sõna ja naeratuse tähtsust ning jõudu ei maksa alahinnata. Püüd säilitada elurõõm ja optimism ei pea ilmtingimata tähendama sinisilmsust. Ent kui juba on vaja välja öelda kibe tõde, tuleks seda teha ennast ja teisi petmata. Siin pidasin ma jälle silmas poliitikuid.