Sõdurid olid paraadil bussipaviljoni taga peidus

Madis Filippov
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahes reas sõitnud sõjamasinad seiskasid tükiks ajaks liikluse vanalinnas ja selle ümbruses.
Kahes reas sõitnud sõjamasinad seiskasid tükiks ajaks liikluse vanalinnas ja selle ümbruses. Foto: Liis Treimann, Peeter Langovits, Toomas Huik, Lauri Kulpsoo

Iseseisvuspäeva paraadile Tallinnas Vabaduse väljakul tuli kaasa elama tuhandeid huvilisi. Muidu kordaläinud üritusele heitsid mitmed kohalviibijad aga ette, et suur osa sõduritest oli peidetud bussipaviljoni taha.


«Paraad oli täitsa hea, palju autosid ja ilus paraadiilm,» kiitis pensionär Toni Sõlg. «Eriti palju on rahvast selle külma ilma kohta. Rahvas tundis huvi ning on oma riigi üle rõõmus ja uhke.»



Sõlg valas teetopsi tilga kangemat ja lisas: «Vana ja praeguse Vabaduse väljaku vahe on kui öö ja päev. Ausammas jätab ükskõikseks, aga väljak on vaimustav.»



Niisugune oli üks arvamus paljude seast. Osa paraadile kogunenud rahvast kiitis võidusammast ja väljakut, teised laitsid maa alla viivat sobimatut treppi, mis niigi vähest ruumi veelgi kitsendab.



Nii pidid sajad linnavalitsuse ette rivistatud sõdurid põrnitsema sinist bussipaviljoni, mis nad väljakust eraldas. Rahva seas liikudes kuulis mitmel pool etteheidet: ainukeseks tõrvatilgaks meepotis oli, et suur osa sõduritest jäi üritusest mitmekümnemeetrise paviljoniga äralõigatuks. «Neid võiks siis kas või vähem olla, aga koos,» kõlas paraadile tulnud linlaste arvamus.



Muidu oli paraad aga nagu paraad ikka. Kaitseväe juhataja pidas kõne, president tervitas sõdureid – unustamata ka bussipeatusetaguseid – ning pealtvaatajate varbad kippusid paigalseismisest külmetama.



Koos võidusamba rajamisega tõotab tärgata ka uus tava: pärgade asetamine selle jalamile.



Nooremate uudistajate silmis võis näha sära, kui kaks helikopterit ja neile järgnenud hävitajad üle väljaku lendasid. Suurem sagimine algas aga pärast sõdurite marssimist ja sõjamasinate möödumist.



Et soomukid ja haubitsad ei jääks vaid kaugeks pildiks, naasid mõned neist rahvale tutvustamiseks väljakule. Sajad huvilised surusid end läbi paksude lumevallide piirdeaedade vahelt masinate manu ja ringiliikumine muutus kohati üsna keeruliseks.



Üheks tõmbenumbriks oli soomustransportöör Pasi, mille otsas ja sees turnis mitukümmend jõnglast. «Müksimist ja trügimist oli palju,» selgitas äsja redelit mööda soomuki katuselt alla roninud Ott Kangur. Üheksa-aastase poisi sõnul on paraad lahe, eriti aga soomusautod.



Ka kiiver peas läbi soojuskaamera MIRA ümbrust uurinud 11-aastane Tallinna poiss Ott-Valter Väinoste oli kogetust põnevil. «Sealt oli näha musta, aga kui näo juurde sihtisid, muutus see valgeks, sest see kiirgas soojust,» rääkis poiss. «Vaatasime ka soomusautot, aga kaamera oli lahedam. Soomusautot sai ainult vaadata, aga siin sai ka ise midagi teha.»



Uudistamisväärset jagus küllaga. Näiteks 9-aastasele Rasmus Tederile meeldis eriti haubitsal istuda ja seda kruttida. «Toru oli seest nagu püssidel, selline keerlev,» tõdes ta. Poiss kinnitas, et sõjatehnikast meeldib talle kõige enam kuulipilduja.



Samal ajal, kui väiksemad tehnikat uudistasid, jagati Harjumäel sõdurisuppi. Või vähemalt väideti, et nii see oli. Nagu sarnastel puhkudel sageli juhtub, sai ka seekord supp kibekiirelt otsa, ning et söögipoolist üldse pakuti, tõestasid vaid tühjad kausid prügikottides. Mitmed mäele roninud supihimulised pidid seetõttu pettuma.



Samuti supist ilma jäänud Tiiu Tepandi ja Anne-Lii Vähi olid aga kerge lõunasöögi ja teetermose ise kaasa võtnud.



«Tahtsime suppi maitsta, aga ei jõudnud. Pole hullu,» rääkis end Harjumäel ühe laua juures sisse seadnud Tepandi. «Tegelikult on see ikka väga tore üritus. Siia võib kas või üksinda tulla, sest siin sa end üksinda ei tunne.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles