Kadrioru õppetunni moraal
(127)
23.01.2006 00:01
Margit Sutrop, Tartu Ülikooli filosoofiaprofessor, eetikakeskuse juhataja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Margit Sutropi arvates tõid peod presidendilossis taas kord avalikkuse ette hoopis laiema küsimuse: kui palju on ühel Eesti perel oma laste kasvatamiseks aega?
Telesaates «Pealtnägija» avaldatud pildid Kadrioru lossis toimunud noortepidudest on puhunud lõkkele erinevaid emotsioone. Nördimust või koguni viha, et meie riigi esimeses majas pole korda. Hämmastust, et midagi sellist sai presidendilossis üldse juhtuda. Kaastunnet või hoopis kahjurõõmu, et presidendi perekonna luukered tiriti avalikkuse ette. Sümpaatiatunnet presidendipaari vastu, et nad on võtnud oma õlgadele lapselaste kasvatamise. Häbi, et meie poliitilise eliidi järeltulijatel puudub eneseväärikus ja lojaalsus. Kurbust, et noorte väärtushinnangud on nii paigast ära. Liiga palju emotsioone takistab olukorra kainet analüüsi. Tähtsad ja vähem tähtsad asjad lähevad segamini. Minu jaoks on kogu loo puhul olulised kaks küsimust. Esiteks riigi julgeoleku küsimus. Miks seisavad presidendilossi esiukse ees relvastatud tunnimehed, aga tagauksest saalivad sisse kutsumata külalised? Kas tõesti on presidendipere külalistel võimalik pääseda ametiruumidesse? Kas turvateenistus siis ei märka, kui keegi ronib lossi katusele rõvetsema? Kas meie lippu, presidendilossi ja riiki tegelikult ei kaitstagi? Nende küsimustega ma siin ei tegele. Pidu lossis ja keldriurkas Mind huvitab lastekasvatuse küsimus. Kuidas said alaealised noored korraldada Kadriorus alkoholi, vesipiibu ja väidetavalt ka kanepiga pidusid? Kus olid täiskasvanud, et nad lasid sellel sündida? Sellele küsimusele ei pea vastama ainult Kadrioru turvateenistus, vaid kõigi lossis pidutsenud alaealiste laste vanemad või hooldajad. Hiljuti kajastas ajakirjandus kurba sündmust Pärnus, kus traagiliselt lõppenud saunapeol osales ka alaealisi. Kadrioru lossis ja Pärnu keldriurkas toimunud sünnipäevapeo kirjelduses võib leida palju ühisjooni. Mõlemal juhul peeti pidu sobimatus kohas, peol osalesid alaealised lapsed, joodi ohtralt alkoholi ja täiskasvanud paistsid asjast mitte midagi teadvat. Pärnus lõppes keldripidu nelja noore inimese surmaga, Kadriorust võib varsti tulla poliitilisi laipu. Eestis on vähe neid avaliku elu tegelasi, kes seisavad noorte väärtuskasvatuse ja pereväärtuste kaitsmise eest. President Arnold Rüütli uusaastapöördumine ja proua Ingrid Rüütli uurimus noorte väärtushoiakutest (Akadeemia 11, 2005) on seetõttu kõigile silma torganud. Noorte joomapeod presidendilossis võtavad nende sõnumilt usutavuse ja kaotavad inimeste usalduse sõnumi toojatesse. Sellest on väga kahju, sest rahvale on hädasti vaja positiivseid eeskujusid. Presidendipaar on palunud rahvalt vabandust ja öelnud, et lapsed on oma õppetunni saanud. Ent millise õppetunni on Kadrioru skandaalist saanud Eesti riik ja Eesti rahvas? Kas ei ole toimunu märk sellest, et kogu riigis on midagi ligadi-logadi? Kui juba lossis pole asjad korras, mis siis veel mujal tehakse? Vanemad tegelegu lastega Lapsed on ühiskonna peegel, mis näitab meile, kuidas käitume meie, täiskasvanud. Kui vanemad ei leia aega, soovi või oskust oma lastega tegelda, siis näitavad nad hiljem oma käitumisega, millised me oleme olnud. Laste joomapeodki peegeldavad ju vanemate elustiili. Väga paljud lapsed on päevad läbi üksi. Osal vanematel pole aega, sest nad rühmavad meeleheitlikult tööd teha. Teised, kes pole turumajanduse tingimustes oma kohta leidnud, joovad ja põletavad elu. Mõlemal juhul on lapsed omapead. Üksi jäetud lapsed teevad seda, mis pähe tuleb. USA-s saavad vanemad karistada, kui jätavad alla 16-aastase lapse täiskasvanu järelevalveta. Oleme ju ameerika filmidestki näinud, kuidas koolibussid korjavad lapsed kodu ukse eest üles ja viivad kooli ning toovad õhtul jälle koju. Paljudes Lääne-Euroopa maades on kombeks võtta lastega peresse elama mõni välismaalasest kasvataja, kes oleks lastele seltsiks ja samas õpetaks selgeks ka mõne võõrkeele. Paljud välismaalased imestavad, et eesti lapsed kõõluvad tegevusetult tänaval või kaubanduskeskuses. Paljud lapsevanemad ei oska oma lapsi suunata ja arendada. Noorte kasvatamine on raske kõigis heaoluühiskondades. Igasugu lõbustusi ja ahvatlusi on üha rohkem. Millegagi tõsiselt tegelemiseks peab aga pingutama. Seda jälle paljud ei viitsi. Mida suurem on ühiskonna heaolu, seda suurem on ka inimeste mugavus. Paljudel noortel jääb puudu motivatsioonist, enesedistsipliinist ja tihti ka enesekindlusest. Ilma nendeta on noorel inimesel raske öelda ei, kui teised kisuvad teda halvale teele. Hoidkem oma lapsi Muidugi ei ole meie perede majanduslikud võimalused võrreldavad Lääne-Euroopa või USA omadega. Ent asi pole ainult rahas vaid selles, mida lastekasvatuse all silmas peetakse. Sageli arvatakse, et lastele piisab täis kõhust ja soojast toast. Et lastega tuleb pidevalt tegelda ja neid arendada, see ei paista mahtuvat isegi lossirahva pähe. Seal peaks ju olema võimalik palgata lastele koduõpetajaid ja kasvatajaid, kes tegeleksid laste arendamisega ja hoiaksid neil silma peal. Usun, et ka tavalistel eesti peredel oleks võimalik laste vaba aega paremini korraldada. Selleks, et lapsed ei oleks nii palju omapead, peaks ka riik rohkem toetama pikapäevarühmade ja huviringide loomist koolide juurde. Meil oleks võimalik ära hoida paljud pahandused ja õnnetused, kui naabrivalvet ei rakendataks mitte ainult korterite ja majade, vaid ka laste järele valvamiseks.
> Loe edasi
|