Raul Eamets: appi, eestlased lähevad ära välismaale!

Juba 30ndate aastate Saksamaal teati, et kui valet järjekindlat korrata, hakatakse seda uskuma. Tundub, et vanad tarkused ei ole kuhugi kadunud. Kui eesmärk on palgatõus pühaks lehmaks kuulutada, siis vahendeid ei valita – kui vaja, hirmutame massilise tööjõu väljavooluga.

Samal teemal: Edgar Savisaar: kakssada tuhat kadunud töötajat (244)

VIIMASED KOMMENTAARID to seniil muidu nõus, aga ühe  vea lasid sisse -  negatiivne iive pole  veel tööealiste  inimeste arvu  vähendanud.... SoCal Eestis on muidu tore,  vaid kliima on s.....  ja inimesed  nirud. Kolisime  paari aasta eest Louna  K... Teised kommentaarid

Jutt puudutab järelkaja Villu Zirnaski artiklile välismaale siirdunud eestlastest ning nende rahaeraldistest kodumaale (EPL 9.01). Tuginetud oli Maailmapanga andmetele. Nimetatud andmed on kättesaadavad kõigile asjast huvituvatele inimestele.

Uurisin natuke neid näitajaid, millele toetudes räägiti 183 000 välismaal elavast eestlasest. Tegemist on andmetega, mis võtavad arvesse vastava riigi rahvaloenduse tulemusi ja inimesed on liigitatud päritolumaa järgi.

Kes siis moodustavad 183 000 väliseestlast? 68 000 (siin ja edaspidi arvud ümardatud) «väliseestlast» elab Vene Föderatsioonis, 36 000 Soomes, 12 000 Rootsis, 11 000 USAs, ca 7000 nii Iisraelis kui Kanadas, pea 6000 Saksamaal.

Neis riikides võib tõenäoliselt elada nii suur arv Eesti päritoluga inimesi. Inimeste liikumine sinna on aga toimunud viimase 65–70 aasta jooksul, mitte eile ega täna. Kui palju teise või kolmanda põlve migrandid identifitseerivad ennast vanemate päritoluriigiga, on hoopis eraldi teema.

Kuna tegemist on rahvaloenduse andmetega ja andmebaas on 2005. aasta seisuga, siis suure tõenäosusega on aluseks võetud 2000. aasta või selle lähiaastatest pärit andmed – näiteks ka Eestis oli viimane rahvaloendus 2000. aastal. Andmete töötlus ja nende avaldamine võtab alati teatud aja. Seega ei saa need arvud mitte kuidagi peegeldada viimaste aastate migratsiooni.

Kui Iirimaale on viimase kahe ja poole aasta jooksul tööle läinud ca 5000 inimest, siis n-ö põliseid väliseestlasti on andmebaasi järgi Iirimaal ainult 760.

Sama pilti näeme, kui vaatame naabrite andmeid, ametliku statistika järgi (mis ei sisalda mustalt töötamist) on Iirimaale läinud ca 20 000 leedulast, Maailmapanga andmebaasi järgi oli leedulasi Iirimaal 3000 jne jne.

Reaalsema pildi hiljutisest migratsioonist annab ilmselt Soome, mis on olnud populaarne sihtriik eestlastele. Aga eeldada, et hiljuti on Venemale emigreerunud 68 000 inimest, on ilmselt natuke naiivne.

Väga suured kõikumised tööjõus avalduvad kohe ka tööturu uuringute andmetes. Kui meil praegu töötab umbes 650 000 inimest, siis 200 000 kadumine oleks võinud kuidagi silma torgata. Siit tulenevalt tundub varem ajakirjanduses väljapakutud arv – 15 000 – 20 000 inimest aastas – välismaal töötajate kohta suhteliselt realistlik.

Kui me Iisraeli ja Vene Föderatsiooni välja jätame, siis võib öelda, et natuke üle 100 000 väliseestlase on ressurss, mida oleme saanud kasutada nii oma majanduse, teaduse kui kultuuri edendamisel.

Samas tuleks kindlasti tegeleda selle ressursiga edasi ning integreerida neid rohkem Eesti tegemistesse ja toimetamistesse. Kui meie rahvaarv kahaneb, siis on igasugused meetodid olukorra parandamiseks lubatud. Välja arvatud pooltõdede esitamine.