Mart Luik, kes mullu sügisest töötab TV 3 Sloveenia juhatuse esimehena, on enda mälu järgi käinud vaid korra staadionil jalgpalli vaatamas. Kolm nädalat tagasi tegi ta seda elus teist korda. Mis siis, et sooja oli vaid viis kraadi ja vihma kallas. Eesti rahvuskoondis pistis Ljubljanas rinda Sloveeniaga. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | appi
tahaks ka koju
estit@blogspot.com
ega see alati ka nii ei ole. kodu on kodu ja muidugi ei saa eestlasest ameeriklast kui ta ka aastaid...
|
|
See, mis Luige koerailmaga staadionile ajas, oli patriotismipuhang – tunne, mis tabab peaaegu igaüht, kes kodunt kaugel viibib. «Kodust kaugel saad kodu tähtsusest aru,» nendib ta. Olgu selle kodutunde tekitajaks kas või jalgpallimatš, ja lõppegu see pealegi Eestile kaotusega 0:1. Tehke katse – nagu tegi Arter – ja küsige sõpradelt-tuttavailt, kuidas on kodunt kaugel viibimine muutnud nende arusaamist Eestist, ning võib kihla vedada, et suurem jagu on just piiri taga hakanud mõistma, miks Eesti on hoolimata kõigist puudustest ikkagi parim paik maailmas. «Eesti on kõige toredam koht – see on ikkagi kodu,» kinnitab Vanilla Ninja liige Katrin Siska, kes on koos bändikaaslastega elanud-rännanud laias ilmas neli aastat. «Eestlased on mulle kõige südamelähedasemad. Välismaal on mentaliteet ikka väga teistsugune.» Patriootlik härdus «Mu meelest muutub enamik inimesi välismaal olles rohkem patrioodiks,» lausub kolm aastat Ameerikas elanud ajakirjanik Epp Petrone. «Seal saad tunda seda nabanööri, mis sind tegelikult kodumaaga ühendab: näiteks toidud, naljad, lapsepõlve multifilmid...» Petrone ei mäleta, et isegi laulva revolutsiooni aegu oleks teda tabanud seesugused kodumaa-armastuse härdushood, nagu mujalt koju tulles või mujal olles. Nüüd on ta kolmandat nädalat Eestis tagasi. «Viimati tabas mind patriootlik härdus siis, kui lugesin New Yorgis internetist, kuidas valmistatakse ette selle aasta presidendi vastuvõttu Tartus,» meenutab ta. «Järsku kujutasin seda nii täpselt ette: lume lõhn, saabuvad inimesed, kõik räägivad eesti keeles, Vanemuise teatrihoones antakse eesti sööki ja lõhnab Eesti moodi. Mulle tuli niisugune hellus ja uhkus peale… Otsisin netist kuulamiseks Eesti hümni, momendist viimase võtmiseks.» Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Liisa Past, kes on kokku viis aastat elanud Inglismaal, USAs ja Norras, mõistis oma üllatuseks, et need sümbolid, mis Eestis tundusid veidi naeruväärsedki, omandasid välismaal järsku emotsionaalse tähenduse. Varem polnud ta kunagi suur hapukapsa või verivorsti austaja, kuid Ameerikas lõid isegi Poola jõulutoidud sooja ja koduse tunde. Ja 24. veebruari kõnede lugemine, mis Eestis tundus tihti mõttetühja sümbolismina, said piiri taga tähenduse. Otsustav eneseusk Ksenia Jedomskihhil, kes praktiseeris mullu ligi neli kuud Londonis Vivienne Westwoodi moemajas, aitas võõrsil veedetud aeg aru saada, et moeäri tase pole seal sugugi kõrgem ja inimesed põrmugi professionaalsemad või andekamad kui Eestis. «Kohapeal asja näinuna võin öelda, et Eesti disainerid ei jää neile alla ja siinsed moeüritused on heal tasemel,» väidab ta. «Vahe ei ole disainerite tasemes, vaid oskuses ennast müüa ja promoda.» Lisaks, näinud seestpoolt Briti moekoole, oli ta sunnitud korrigeerima oma arvamust, nagu õpiks neis üksnes geeniused. Ja mitte ainult seda. «Minu jutust selgus, et Eesti Kunstiakadeemia on üks paremaid moekoole ja Tallinn moepealinn,» tunnistab Jedomskihh. «Arvan, et ega ma väga mööda pannudki. Lihtsalt meie inimestel oleks vaja rohkem usku endasse, siis usuksid teisedki meisse.» Ajakirjanik Tiina Väljaste, kes elab abikaasa töölähetuse tõttu kuuendat kuud Pariisis, on jõudnud seal äratundmisele, kui meeletult on Eesti elu edasi läinud. «Prantsusmaal tuletab bürokraatia meelde Nõukogude aega,» iseloomustab ta. «Näiteks pangaarve avamist ootasin kaks kuud, Eestis võtnuks see viis minutit.» Kohalikud virvendused Rahandusministeeriumis töötav Siim Sikkut, kes õppis selle kümnendi algul neli aastat USAs Princetoni ülikoolis, harjus tolle ajaga kriitiliselt hindama, millele tasub kodumaal tähelepanu pöörata ja millele mitte. Ehk teisisõnu: millised probleemid ja teemad on Eesti arenguks tegelikult olulised ning millised kuuluvad väikse ühiskonna igapäevaste poliitvirvenduste hulka. «Nüüd oskan virvendustesse rahulikumalt ja analüüsivamalt suhtuda, neist mitte välja teha,» kinnitab Sikkut, «ning paremini n-ö suurt pilti hoida. Kohalikumat laadi sebimised ei huvita ega sega enam üldse.» Hoopis kummalise tõsiasja oma Eesti-tunnete kohta avastas turundusfirma Consumetric juht Oliver Loode. Kaheksa Ameerikas õpitud-töötatud aasta järel leidis ta enda üllatuseks, et eemalolek kodunt aitas alles hoida mõningaid aateid, mis muidu võinuks nõrgeneda. «Või illusioone, mis siin olles oleks varem purunenud,» täpsustab ta. «Välismaal elades on ju palju lihtsam kujutada kodumaad ette sellisena, nagu seda tahaksid näha, ilma et tegelikkus seda pilti korrigeeriks. Positiivse poole pealt aga aitasid välismaal veedetud aastad jõuda sisemise veendumuseni, et Eesti on ainuke koht maailmas, kus tunnen end tõeliselt kodus.» Neile, kes Loode järelduses kahtlevad, kulub ilmselt ära pikem välismaal viibimine. |
kõik galeriid
