Rein Kilk: oma riik

Eesti vabariigi 90. aastapäeval kirjutab ärimees Rein Kilk, et tegelikult peaksime vaatama juba kümme aastat ette ja mõtlema sellele, millises Eestis tahame tähistada oma riigi 100. sünnipäeva. Kas siis on Narva-Jõesuust TAAS saanud Eesti Riviera ja lambid süütab kodudes meie oma tuumajaamast pärit elekter?

Aastakümneid tagasi oli minu lemmikajaviiteks vanaisa pööningul istudes eestiaegsete ajalehtede ja ajakirjade lappamine. Ikka Postimees ja Kirilind, Laste Kodu ja Huvitav Žurnaal, Päewaleht ja Olevik. Kirbes aastakümnete tolmus aega veetes tekkis mul enda arvates üsna selge arusaam sellest, mis oli Eesti Wabariik.

Omamoodi muinasmaa, mis justnagu oli olnud olemas ja mille kunagine eksistents tundus samas ebatõenäoline. Midagi nagu lapsena unistades, et suureks saades teeks kõik, et lastel oleks kommi sees rohkem moosi. Aga aastate möödudes on sul kommivabrikandina hoopis teised mured.

Ja muinasmaa on kattunud juba uusvanade lehtede ja monograafiatega hääletust alistumisest, sellest, kuidas omal ajal Eesti kaudu Vene kulda parseldati, siis veel see allveelaev Kalevi müük… aga nojah, mitte sellest pole ehk täna paslik rääkida.

Küll aga sellest, kas üheksakümnes sünnipäev on ühel oma ajaloo dünaamilisimat aega elaval natsioonil ainult tagasivaatamise aeg. Ja kas pole minugi eelnev lõik rutiinne keerutamine, samuti kui järjekordne telest paraadi vaatamine, tualettide uudistamine Estonia vastuvõtult ja lõpuks kohustuslik «Nimed marmortahvlil».

Kas aastapäev peab olema mingi tünnisõidu taoline atraktsioon? Või ehk pööraks näoga tuleviku poole, mõtleks näiteks riigi sajandale sünnipäevale? Hakkaks juba täna tasapisi kokkuvõtet tegema? Seejuures vaataks tagasi ka eelolevale kümnendile, meenutaks lähitulevikku?

Kõigepealt võiks jagada meie uuema ajaloo viiludeks, peenelt öeldes detsiilideks ehk kümnendikeks. Konkurentsitult oleks olulisim esimene kümnend Tartu rahuga päädinud Vabadussõjaga, mis seal rääkidagi. Ja viimastele kohtadele jääks muidugi tervelt pool «ajalugu» ehk aastad 1938–1988, mille kohta ei oskagi öelda, mis seos sellel ajastul täpselt Eesti Vabariigiga oli.

Aga ülejäänu? Oleks ikka häbiasi küll tänastele tegijatele, kui järgmisel nädalal algav kümnend poleks natsiooni edukaim, säravaim ja erilisim. On ju selleks kõik eeldused – suurepärane aineline olukord, kogemused, rahvusvahelise kogukonna igakülgne abi. Muide, siit ka vaheküsimus – kas see ikka on iseenesestmõistetav? Tänane retoorika räägib ju ainult maandumisest...

Kõigepealt, asi algab muidugi ideedest. Siin on ka esimene komistuskoht. Pikki aastasadu on meid kannustanud kättesaamatu paleus – vabadus. Selle saavutamise järel on meie mõtetesse jäänud tühik ja instinktiivselt kobame millegi sama suure järele. Saatus täitis selle tühiku meile Euroopa Liidu ja NATOga – tehtud! Mis nüüd?

Lennart Meri käis mingi improvisatsiooni ajel välja ebamäärase Eesti Nokia idee, aga see tundub olevat valejälg. Kas poleks aeg Suure Spungi otsingud lõpetada? Või ehk siiski, ainult et mingi elektroonilise vidina või kobaka asemel võiks olla midagi suurt, aga pehmet. Kuidas kõlaks Eesti sünnitusbuumi väljakuulutamine? Ja iga vahend selle läbiviimiseks olgu pühitsetud, sest sellest sõltub meie püsimajäämine järgmisel aastasajal.

Poliitikast. Meie poliitika tähetund saabub muidugi kümne aasta pärast, kui Eestil on võimalus olla Euroopa Liidu eesistujariik. Meie peaministril (huvitav, kes sellel ajal küll Stenbocki majas bossi toolil istub?) on võimalus hoida maailma ühe supervõimu rooli. Mis siis, et nii-öelda isa põlvelt ja ega jaladki gaasipedaalini päriselt ulatu, aga ikkagi.

Omaette teema on Vene küsimus. Praegune jahe punnseis kestab veel umbes neli-viis aastat, seejärel saabuva sula ajal liigub pendel inertsist küll mitte teise äärmusse, aga siiski tasakaalupunktist üle. Hotellid on täis lärmakavõitu vene jutukära, aga seda tolereeritakse. Money talks, seal räägitakse ju raha keeles! Narva-Jõesuu ülesehitamine käib täie hooga. Kas teate, et see tänaseks unustatud kohake oli ülemöödunud sajandil Peterburi koorekihi suvituslinn ja kandis tiitlit Põhjamaade Riviera?

Visuaalse pildi tuntav muutus. Kümne aasta pärast on okupatsiooniaja armid silutud. Tallinna uuteks dominantideks on põhja- ja lõunaväil ja rannapromenaad, muudest suurobjektidest ilmestab Eestit Saaremaa sild. Ja muidugi on valmimas Tallinna–Tartu ja Via Baltica neljarajalised teed. Muide, arhitektid saavad üle arendajakompleksist ja ilmuvad ka esimesed uue ajastu väärilised sümbolhooned. Kas nende hulgas särab ka uus Estonia teater? Ja Eesti Rahva Muuseum?

Migratsioon ehk rahva rändamine. Rahvuslaste omaaegne unistus on osaliselt täitunud ehk hallipassimeestest ja Vene kodakondsusega isikutest on Eestist lahkunud umbes viiendik ehk viiskümmend tuhat inimest. Piirideta Schengen on ka nende jaoks kohal.

Samas on täitunud Jüri Mõisa omaaegne unelm ehk Suur-Tallinn (Tallinn ja ümbritsevad vallad) on kasvanud ülejäänud Eesti arvel enam kui kümnendiku ehk umbes viiekümne tuhande püsielaniku võrra. Samas on jälgitav teatav vastassuunaline liikumine – «juurte otsimine» kaugematestki valdadest. Suveks valgub Tallinn maale.

Soome on teadupärast mökki-rahvas ja meil on ju nõukaajast kah magusapoolne suvilalembus tuikamas. Kahtlemata on see positiivne, kui esiisade vanad metsatalud taas üles löödaks. Ja kui romantiline!

Muide, kas poleks aeg üle vaadata ka ehituskeeluvööndid veekogude ääres? Looduskaitsealadel ja muudel eriliselt kaunistel kohtadel on piirangud arusaadavad. Aga kelle jaoks me siis ülejäävaid sadu ja sadu kilomeetreid veepiiri hoiame? Turistidele? Ja kas nemad ei naudi siis meie maa-arhitektuuri samuti nagu meie seda teeme Stockholmi skääride vahelt sisse sõites?

Põllumajandus. Juba täna näeb ülesharimata kõlvikuid harva, vaid siin-seal on arusaamatul põhjusel võssakasvanud põllusiile. Kümne aasta pärast rõõmustavad nendegi asemel silma kenakesed metsanoorendikud. Selleks ajaks on korralik pooleteise aastakümne pikkune kvalifitseeritud maaharimine andnud soovitud tulemuse, maa boniteet on tõusnud ja saagikus on suurepärane. Pealegi on maa koondumine suuremate agrotööstuste kätte taganud ratsionaalsema ja ökonoomsema maaharimise kui teistes põhjamaades, kus domineerivad väiketalud.

Energeetika. Kümne aasta pärast käib vilkalt Eesti esimese tuumareaktori ehitus. Selle ettevalmistus on kulgenud veidi ootamatultki sujuvalt ja suurema demagoogiamürata. Konkureeriv projekt, tuulikud Muhu väinas, ei vea konkurentsis välja, kuna need nõuavad ebaühtlase koormuse tõttu kõrvale gaasi või kerge kütteõliga töötavaid turbiine, mis teeb kokkuvõttes elektri hinna kalliks ja paradoksaalsel kombel keskkonda saastavaks. Muide, uus tuumajaam ehitatakse börsiettevõttena ja aktsia on väga populaarne.

Demograafia. Läinud sajandi üheksakümnendate aastate sündimuse järsk langus annab oma hapusid vilju. Tööjõuturule tuleb vajalikust oluliselt vähem töökäsi. Aga pole halba ilma heata. See tähendab eeskätt (energiamahuka) suurtoomise koomaletõmbumist ning teadmispõhise tootmise ja teenindussektori suhtelise osakaalu kasvu.

Vanuritööstus. Praegu on umbes seitsmendik Eesti elanikkonnast pensionärid, aga nende suhtarv kasvab kiiresti ja vabariigi sajandaks aastapäevaks jõuab veerandini kõigist eestimaalastest.

Tõeliselt tõmbav sihtrühm nii poliitikutele kui ka ettevõtlusele, sest kuigi tänane vanur on üleminekuaja raskustes kõige enam vintsutada saanud kaastunnet äratav osa meist, ei saa kümne aasta pärast enam viiesaja krooni eest pensionäri häält osta. Küll aga ostavad nad ise, alates golfiosakutest kuni (ilu)raviteenuseni.

Presidentuur. Ilveseperel on õnnestunud demütologiseerida vabariigi presidendi amet, seetõttu näeme aastal 2016 kõigi erakondade poolt ammu lubatud presidendi otsevalimist.

Ja veel üks oluline asi. Lähema kümne aasta jooksul saab läbi siirdeaeg meis enestes, nii nagu okupatsioonist ülesaamine võttis aega veel hulk aastaid pärast viimase võõrsõduri lahkumist. Välisele euroatribuutikale kasvab sisu meie järgi.

Kümne aasta pärast on meis oluliselt vähem ksenofoobiat, panus NATO ja ÜRO operatsioonides on iseenesestmõistetav. Ja meie materiaalne abi hädade leevendamisel maailma mistahes otsas on meie eelarve osaks, nii nagu me ise ootamatultki tajume end osana maailmast.

Milan Kundera on kirjutanud, et rahvustel, nagu inimestelgi, on kombeks aeg-ajalt uinuda. Küllap oleme meiegi väikese puhkuse ära teeninud. Aga kas just praegu on selleks aeg?

Meid ootab oma riik. Me teeme ta valmis!