Venemaalt lähtuv raevukas Eesti-vastane propaganda püüab ette valmistada pinda pronkssõduriga seotud provokatsioonidele, leiab kaitsepolitsei. Provokatsioone võidakse toime panna nii Eestis kui ka välisriikides, kirjutab Alo Lõhmus.

Uus linateos, dokumentalistika pähe esitatav propagandafilm algab läbisegi monteeritud kaadritega II maailmasõja aegsetest Saksa armeeüksustest, Lihula ausambast, holokausti surmalaagritest ning Saksa vägedes võidelnud eesti ja läti veteranidest. Kesktelevisiooniliku meesdiktori mahlakas hääl teatab, et Teisele maailmasõjale järgnenud pikkade aastakümnete vältel kuulus võitlus fašismiga vaid ajaloorubriiki, ent nüüd on kahes iseseisvas Euroopa riigis – Eestis ja Lätis – fašismist taas saanud igapäevane reaalsus.

Filmis tuuakse ridamisi täiesti laest võetud absurdseid «fakte» Balti riikide eelmise iseseisvusperioodi kohta. Näiteks Eestis olevat Konstantin Pätsi diktatuur olnud rajatud müstilise organisatsiooni Omakaitse võitlejate toel, millele järgnenud Eesti ja Läti eluolu totaalne militariseerimine (tegelikult rajati Omakaitse alles Saksa okupatsiooni päevil ning 1934. aastal Päts hoopis sulges vabadussõjalaste kaikameeste-organisatsioonid). Filmi järgi olevat kaupmeestest ja väiketalunikest koosnenud Eesti politsei juba kolmekümnendate keskel korraldanud ajujahte kommunistidele ja juutidele ning Tallinna vanglas hoitud umbes 5000 poliitvangi.

Need repressioonid kestnud kahetsusväärsel moel edasi isegi 1939. aastal, mil Eestis juba asusid Nõukogude sõjaväebaasid, kes aga Moskvast saadud juhtnööride tõttu hoidusid suveräänse Eesti asjadesse sekkumast, jutustab film. Sõjaveteran Arnold Meri intervjuule toetudes antakse eetrisse meeletu vale, et veel enne Saksa vägede Eestisse tungimist tapnud siinsed natsid 25 000 – 40 000 uusmaasaajat, naised ja lapsed kaasa arvatud.

Sääraseid absurdseid fakte on pikitud kogu filmi, pronkssõduri teemat käsitledes väidetakse näiteks, et Tõnismäe trollipeatusegi on sinna rajanud taasiseseisvunud Eesti võimud langenud sõjameeste mõnituseks.

Iga tallinlane teab, et trollipeatus on Tõnismäel asunud juba sügavast Nõukogude ajast alates, ütleb kaitsepolitsei komissar Martin Arpo, kes tavatses kaheksakümnendail aastail ise koolilapsena selles peatuses kojusõitu oodata.

«Kuid filmi vaataja kusagil Venemaal või ka Läänes ei oska selliseid lausvalesid märgata ning võib mõelda, et kui juba mingit statistikat esitatakse, küllap see siis vastab ka tõele,» nendib kapo komissar.

Värskes linateoses «Nad vandusid truudust Hitlerile» on rohkelt kasutatud Eestis filmitud kaadreid (sh näiteks okastraatpärja asetamisest pronkssõduri jalamile veebruaris). «See film ei pea meile ülemäära huvi pakkuma, lõppude lõpuks on meil ju sõnavabadus,» ütleb Arpo. Kuid filmid, telesaated ja muu audiovisuaalne materjal kuulub Venemaa propaganda raudvarasse vastavalt juba Lenini enda õpetusele, lisab ta. Ning see propaganda on viimastel nädalatel paisunud tõeliseks laviiniks.

Mis on eesmärk?

Kuna propagandasõda orkestreeritakse selgelt Kremlist, peab sellega olema seotud mingi Kremli kaugem eesmärk. «Esimene versioon on, et selleks eemärgiks on Venemaa sisepoliitiline tarbimine, juhtimaks tähelepanu kõrvale oma probleemidelt. Tahaks loota, et nii see ongi. Aga propagandalaviin on üpris raevukas. Tuleb arvestada ka sellega, et tahes-tahtmata loob selline tugev propaganda avalikkuses Eesti-vaenuliku fooni ja valija hakkab ootama Eesti-vastaseid samme,» sõnab Arpo.

Viimastel päevadel ongi Venemaa propagandaarsenali lisandunud regulaarsed üleskutsed «astuda samme» Eesti vastu. Otsesõnu on sõjalist aktsiooni Eesti suhtes nõudnud Vene riigiduuma saadik ning patriootilise liikumise Rodina liider Dmitri Rogozin, ent talle sekundeerivad hääled «rahva seast».

Näiteks Altai krai omavalitsustegelane Jekaterina Abramova leiab Regnu.ru vahendusel, et Venemaa peab lõpetama hambutu suhtumise pronkssõdurit teisaldavasse Eestisse. «Meie, venelased, peame järsult avaldama selles küsimuses oma seisukoha. Aitab hambutusest,» teatas ta.

«On hädavajalik, et riik seisaks oma huvide eest. Suhetes Eestiga tuleb kasutusele võtta trahvisanktsioonid. Kui me praegu vait oleme ega sunni inimesi meie ajalugu austama, siis hakkavad Venemaa tulevased põlvkonnad tõepoolest arvama, et Suure Isamaasõja võitsid ameeriklased,» sedastas Abramova, lisades, et paljud Tallinna vabastamisel langenud ning nüüd pronkssõduri alla maetud sõjamehed olevat siberlased, mistõttu nende rahu häirimine on altailastele iseäranis solvav.

Arvamust on Regnum.ru küsinud ka Altai krai rahvasaadikute nõukogu aseesimehelt Sergei Zemljukovilt, kelle meelest võiks Tallinna monumendi ümberpaigutamisega veel leppidagi, kuid langenute ümbermatmine on antikristlik tegu. «Lihtsalt poliitilistel motiividel nõnda talitada nende inimeste põrmudega, kes andsid oma elu Eesti vabastamise eest – see on pühadustteotav,» leiab siberlane.

Martin Arpo prognoosi kohaselt on oodata propagandatormi edasist tugevnemist ning selle kõrgaeg saabub 9. mail ja vahetult pärast seda. «On oodata ka provokatsioone seoses maetute identifitseerimise ja ümbermatmisega,» märgib ta.

«See, mida me praegu näeme, on pigem ettevalmistus. Tegeletakse tähelepanu püüdmisega. Ka see televisioonis linastunud film on näide soovist püüda Eestiga seotud tähelepanu mis tahes vahenditega. Sellega tegeletakse 9. maini, kuni tekib olukord, mil saab toime panna konkreetseid provokatsioone. Provokatsioonid võivad esineda meil siin Tallinnas, kuid mitte ainult.»

Arpo toonitab, et kapo jälgib sündmusi tähelepanelikult ning on valmis koos teiste riigiasutustega neile reageerima. «Inimestel soovitame mitte lasta end provotseerida,» märgib ta.

Eesti pyrrhose võit

Endise Nõukogude Liidu alade «eksperdi» tiitlit kandev Sergei Artjomenko maalibki Regnumis elava pildi sellest, missuguseks kujuneb tema meelest pronkssõduri teisaldamine: «Vaevalt kulgeb mälestusmärgi teisaldamine rahulikult. Pronkssõduri aktiivsed kaitsjad lihtsalt ei lase teda vaikselt minema koristada! Ja kõike seda jälgivad teraselt paljud telekaamerad mitte ainult Venemaalt, vaid ka reast teistest riikidest. Teleoperaatorid armastavad filmida seda, kuidas lihtsad inimesed seisavad vastamisi relvastatud politseinikega. Ja selline telepilt pole Eesti riigile selgelt kasulik…»

Artjomenko nendib kahetsusega, et Venemaa olevat pronkssõduriteemalises võitluses Eestile seni alla jäänud: Vene välisministeeriumi ja riigiduuma avaldused olevat eestlastele vaid indu lisanud, samas kui reaalsed Eesti-vastased sammud on seni astumata.

«Transiit pole vähenenud, turiste Eestis senisest vähem ei käi, Peterburi kuberneri poeg Sergei Matvijenko pole oma maavaldustest loobunud, Eesti paremparteisid finantseerivatele ja Venemaaga äri ajavatele firmadele pole keelatud pääsu Venemaale ja pihkvalased mitte ainult ei loobu Eesti investeeringutest, vaid teatavad asekuberneri suu läbi avalikult, et poliitika on poliitika, kuid neil on oma huvid,» kirjutab ekspert. Kuid see olevat Pyrrhose võit: kolmandiku Eesti rahva tundeid rängalt solvates mängivat Eesti valitsev klass end pronkssõduriga lõksu.

Majandussanktsioonid

Just ähvardamine majandussanktsioonidega, integratsiooni katkemisega ja kõikvõimalike välispoliitiliste tagasilöökidega on peamine praegu propagandas edastatav sõnum. Intervjuus Eesti majanduse ja juhtimise instituudi majandusprofessori Hanon Barabaneriga maalitakse pilt Eesti majanduse kokkuvarisemisest pronkssõduri teisaldamise järel. «Minu arvates võivad tekkivad probleemid väga halvasti mõjutada meie maa majandust,» arvab professor.

«Praegu moodustab transiit eri hinnangutel 10–20 protsenti Eesti majandusest. Seda on väga palju! Ja ebastabiilsus selles küsimuses võib kalliks maksma minna kõigile Eesti elanikele,» kinnitab Barabaner.

«Me unustame suurte transiidinäitajate juures, et Venemaalt tuleb siia toorpuit, mis laseb õitseda Eesti puidutööstusel. Ning valmistoodang läheb taas Venemaale. Peale selle läheb Venemaale Eestis toodetav elektroonika, Venemaaga on seotud Silmet jne. Milleks saagida oksa, millel ise istume?»

Venemaalt lähtuvas propagandas löövad kaasa ka Eesti asuvad aktivistid. Konstitutsioonipartei esindaja Andrei Zarenkov kirjeldas intervjuus portaalile km.ru Eesti venelaste situatsiooni nõnda: «Eestis elavate vene inimeste olukorda võib iseloomustada ühe sõnaga – hirm. See on hirm kaotada tööd. Hirm nende ees, kes algul hävitavad meie mälestusmärke, aga seejärel tuleb järg ka meie kodude kätte.»

Agentuuri Regnum väitel on pronkssõduri teisaldamise taga aga üldse hoopis Ameerika suhtekorraldusfirma PBN Company, kes esindab ja viib ellu USA huve Venemaal, SRÜs ja Baltimaades. Just PBN olevat vastutav Ukraina presidendi Viktor Juštšenko võidu eest 2004. aasta presidendivalimistel ning firma olevat sääraste ülesannete täitmiseks loonud suisa oranže revolutsioone koordineeriva poliittehnoloogiakonsortsiumi.

PBNi esindaja Eestis on Regnumi arvates Jüri Estam, keda nimetatakse pronkssõduri teisaldamise peamiseks agitaatoriks ja teisaldamiseks vajaliku informatsioonifooni loojaks. Muu hulgas tegelevat PBN nüüd juba ka Gazpromi ja üldisemalt terve Venemaa maine kujundamisega.

Eesti saatuseaastad

NKVD vangistas 1940. aastal Eestis peaaegu tuhat ning NKVD ja NKGB 1941. aastal ligi 6000 Eesti Vabariigi kodanikku ja elanikku. Enamik neist inimestest mõisteti süüdi ja saadeti NSVLi vangilaagritesse, kus suurem osa neist suri või hukati surmaotsuste alusel Eestis või NSVLis, on sedastanud Rahvusvahelise Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjon. Olemasolevatel andmetel hukati 1940. aastal arreteerituist vähemalt 250, ligi 500 suri vangistuses, 1941. aastal arreteeritutest hukati üle 1600 ja peaaegu 4000 suri vangistuses.

14. juunil 1941 küüditati Eestist perekondadena üle 10 000 inimese, sh üle 5000 naise ja üle 2500 alla 16-aastase lapse. 1941. aasta juuni lõpus ja juuli alguses võeti veel ligikaudu 1000 meest, naist ja last kinni Eesti saartelt, et nad samuti NSVLi küüditada, kuid Saksa vägede kiire edasiliikumise tõttu pääses enamik neist koju tagasi.

Lisaks vangistati 14. juunil 1941 Eesti sõjaväe suvelaagris Kagu-Eestis umbes 230 Punaarmee 22. Eesti Territoriaalkorpuses teeninud eesti ohvitseri. Suurem osa neist saadeti Norilski vangilaagrisse, kus enamik suri või hukati.

Mobiliseerimise sildi all koguti 1941. aasta juulis ja augustis kokku ligikaudu 50 000 meest, kellest 33 000 viidi NSVLi. Ligikaudu 3000 neist hukkus teel. Lisaks evakueeriti 1941. aasta suvel NSVLi 25 000 inimest, samuti hulk tööstusettevõtteid ja asutusi.

1941. aasta juunist kuni oktoobrini tapeti Eestis üle 2000 tsiviilelaniku, neist kuni sada metsavenda.

Saksa okupatsiooni ajal tapeti peaaegu kõik 1000 tolleks ajaks Eestisse jäänud juuti. Eesti territooriumil tapsid sakslased ka tuhandeid välisriikidest siia toodud juute. Komisjon tuvastas, et ka Eesti Leegion ja mõned eesti politseipataljonid osalesid aktiivselt juutide vastu suunatud haarangute korraldamisel ja juutide mahalaskmisel vähemalt ühes Valgevene linnas, samuti osalesid nad valvekohustuste täitmisel ja inimeste küüditamisel Valgevenest ja Poolast Saksamaale.

Saksa võimud hukkasid Eestis ka 400–1000 nii kohalikku kui välisriikidest toodud mustlast. Samuti tapsid sakslased ligikaudu 6000 etnilist eestlast ja 1000 teadmata kodakondsusega inimest. Rohkem kui 30 000st Nõukogude sõjavangist, keda sakslased Eestis kinni hoidsid, suri vangistuses 15 000. (PM)