Tarbijakaitsealased hoiatused jagatakse kätte. Istun maha. Hakkan hoiatusi lugema. Pole tolku, tuled lastakse maha. Villu Tamme, aksessuaarideks kung fu meistri habe, bänd ja fosforsära juustes, kuulutab endakirjutatud värsstotruse (tema enda sõnad) alanuks. Puhta kunsti pühakoda Von Krahl võõrustab puhta rõõmu põrgulisi.

Sarnane tendents tundus ka teksti koha pealt. Esimeses pooles kardaks autor nagu ukse taga passivaid mente, kes ootavad viisakalt kirjutusmasina kõbina pausi, et sisse sadada. Teises vaatuses lööb Tamme absurd aga juba jalaga ukse hingedelt ja sammub, nina püsti, üle pehme suuretoa vaiba rõdule. Õhtusele sigaretile.

Lavastaja Jaanika Juhanson on võtnud endale ikka ülesande ka. Tuleb välja selgitada piirid. Piir hanede ja inimeste vahel. Piir pättide ja politseinike vahel. No neid piire ikka jagub. Tuleb aina juurdegi. Eks Tammegi nägi vastutustundliku kodanikuna juba kaksteist aastat tagasi, et algtõed piiridest tuleb noortele selgeks teha. Tuleb toredam elu.

Jaurava mängu kõrval katsub Juhanson ka natuke intiimsemalt piirijamasid selgeks rääkida. Näitlejad kistakse tegelaskujudest välja. Räägitakse oma lugu. Kus on piir minu ja papagoi vahel? Kus on piir venelase ja eestlase vahel? Kus on piir armastuse ja armastuse vahel? Küsis noor näitleja vaatajalt. Vat mina ei tea. Kuigi vanem ja korduvalt üle igasuguste piiride läinud, olen ikka sama loll.

Loo tegevusraadius ulatub võõrastest dimensioonidest Kopli liinidele. Fantaasiavahtu on ruum täis. Füüsis möllab, higi sillerdab. Mõõdet – missugust täpselt, arvake või minge vaadake – avardas ka videogrupi töö. Kas oli ehk liiga staatiline, võiks targalt küsida. Või hoopis matemaatiline?

Vingeid osatäitmisi lisaks. Koreograafiapoiss Päär Pärenson peaministrina või Johannes Veski homohipi Tiiduna, kes J.M.K.E. saatel laulis väga profilt ühe libeda ballaadi. Koomikaga tagasi ei hoitud. Värsse pritsiti teksti periooditi. Kostis «Jaanika paanika», «lurjus purjus». Lihtne ja arusaadav agulipoeesia.

Kallid noored

Laulunumbrid näitlejatelt olid veidi ebaühtlased, aga pole kindel, et need polnudki nii mõeldud. Piiride käperdamisel on kõik lubatud. Isegi seda, et üks võib teisest paremini laulda.

Kallid noored. Teatrilaboris on suure teadustöö tulemusena valminud üks näidend, «Haned võlgu» nimelt, mis räägib piiridest. Kuulsite küll, just jah. Kus jooksevad piirid, kust nad tekivad, kuhu kaovad. Tean, et ...

Mida? Ah, et sinu piiriks on taevas ja vaatama minna sa seda ei kavatse. Välja klassist!

Näete nüüd, just selliste ignorantide pärast tulebki kord aeg, mil LSD ja homod saavad normiks. Kel mõistus peas, see läheb vaatab selle näitemängu ilusasti ära, eks.

3 küsimust

Villu Tamme
«Haned võlgu» autor

Kas Teatrilabori tehtu vastab teie ettekujutusele, mis oli lugu kirjutades?

Minu ettekujutuses oli ta seni ausalt öeldes olnud üldilmelt klassikaline ja hoolimata suurest tegelaste arvust ka kammerlik lavatükk papist dekoratsioonide ja minu teksti tähttähelise deklameerimisega. Selline sõbralik lustakas lugu nagu mõned 60ndate kelmifilmid, millele on natuke lisatud Marxi-vendasid, sest absurdi on mu tükis ju kah üksjagu. Nii modernistlikuna, nagu ta praegu on, ei osanud ma teda küll ette kujutada.

Kuivõrd on algupärast teksti muudetud?

Päris palju on pügatud ja ümber tõstetud, aga väidetavalt olevat minu tükk esimene, millega Jaanika Juhanson nii leebelt käitunud on, mõnest ei jäta ta üldse ühtki sõna vist alles peale pealkirja, kui sedagi. On ka kõvasti lisandusi, näiteks näitlejate pihtimuslikud pöördumised ja üks lahe improvisatsioon Anatoli Tafitšuki ja Merilin Kirbitsa esituses, mis on iga kord pisut erinev ja seetõttu kõigi osalejate jaoks kõige huvitavam koht.

Olite prooviperioodil pirtsutava autorina loometöö juures?

Kuivõrd Jaanika ei ütelnud mulle ette, kuidas ma näidendit kirjutama pean, siis ei ütelnud ka mina talle ette, kuidas ta seda lavastama peab. Minu poolt on see isegi veider, sest tavaliselt muutun ma mürgiseks jõletiseks, kui mu loomingut korrigeerida püütakse. Aga noh, see lavalt nähtav värk pole ju minu teos, vaid ühislooming. Ütleme nii, et mina kasvatasin ja keetsin kartulid-porgandid-herned valmis, lavastaja-näitlejad-videokunstnik lõikusid need tükkideks, lisasid majoneesi ja segasid salati kokku. Ja eks salat maitsebki pahatihti paremini kui paljad keedetud kartulid.

Etendus

Teatrilabor

Villu Tamme «Haned võlgu»

Lavastaja Jaanika Juhanson

Muusika Villu Tamme ja J.M.K.E.

Osades: Päär Pärenson, Kaili Viidas, Ajjar Ausma, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia

7. lennu teatri üliõpilased

Von Krahli teatris

20.–26. augustil