Eestis ainult kaagutatakse jalgrattaga linnas liiklemisest. Aga New Yorgis, kus liikluses ei paista pahatihti autode laviinis vaba meetrikestki, on rattur pesueht tegija.
Sadulast näeb kirjut elu
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
6. oktoober 2013, 19:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suured kirjad Ida jõe kaldaäärse promenaadi asfaldil ütlevad selgelt: «Võta aeglasemalt!» Sest siin liigub teisi ka, sa pole üksi. Liigubki: uitajaid ja sörkijaid, õngitsejaid ja sehkendajaid, pedaalijaid ja rullidel laveerijaid. Ja koerajalutajaid. Nood on ohtlikud.
Sest koer pole inimene, ta ei mõista igaks juhuks kõrvale ega taha vaadata.
Olin just Queensboro silla alt rattasadulas läbi veerenud, kui aimasin õnnetust eos. Vastu väntas võidusõidurattal must mees, temast veidi eespool sammus valge jalutaja suure heleda koeraga. Ja nagu aimata võiski, siis hetkel, mil must mees hakkas koerajalutajast vasakult mööduma, otsustas koer samuti vasakule tõmmata. Tõmbas rihma pingule, otse musta mehe ratta ette. Too haaras pidureist.
Aga hoog oli siiski piisavalt suur – kuigi kirjad olid teda selle eest hoiatanud! –, nii et must mees lendas üle leistangi.
Kuid tal vedas. Ta maandus jalgele.
Noo nii, nüüd läheb löömaks, mõtlesin.
Aga ei läinud. Ju sai rattalt kukkunu aru, et oli ka ise süüdi, ja lõppeks oli ju teisel mehel suur koer. Koeraomanikule ei maksa kunagi mõtlematult kraesse karata.
Kuidas pääseb sillale?
Ausalt öeldes oli mul endal ka südame alt veidi kõhe, kui kaks tundi varem Central Parki nurgas Columbus Circle’i lähedal ratta selga istusin.
Esiteks, sõiduriist oli võhivõõras, renditud. Iga uus asi nõuab harjumist. Teiseks, kui pead algatuseks ületama vändates kohe Broadway ning veel mitu mitmerajalist tänavat, ei saa kunagi liiga kindel olla, et uudses olukorras autode vahel mõnda fataalset manöövrit ei soorita. Ja kolmandaks, silmad peavad igasse ilmakaarde käima, sest kui kellelegi otsa põrutad, leidub New Yorgis ilmselt iga nurga peal jurist, kes valmis sind rahast lagedaks tegema.
Aga kui veerand tundi sai vändatud ning olin jõudnud piki Hudsoni jõge kulgevale kergliiklusteele, taipasin, et pole paremat vahendit New Yorgiga tutvumiseks kui jalgratas. Esiteks, ratas on kiirem ja vähem väsitav kui kõndimine; teiseks, rattasadulast näeb palju rohkem kui bussi- või taksoistmelt, metroovagunist rääkimata.
Ja ärge arvake, et New Yorgis rattaga sõitmine tähendab autode möllus eluga riskimist. Erinevalt Tallinnast ja Tartust, kus rattateede mahamärkimisest ja rajamisest vaid räägitakse, on New Yorgis loodud kaherattalistele korralik võrk. Columbus Circle’i rattalaenutusest sain lisaks rattalukule ja kiivrile kaasa ka üksikasjaliku rattateede kaardi. See on nii detailne, et eraldi on esitatud isegi skeemid, mismoodi pääseb rattaga hiiglaslikele sildadele. Oleks ma kaarti vaid varem taibanud uurida!
Seetõttu kulus katse-eksituse meetodil üle kümne minuti, enne kui leidsin lõpuks päris juhuslikult teeotsa, kust pääseb rohkem kui 2 km pikkuse, kahekorruselise, seitsme sõiduraja ja nelja metroorööpapaariga Manhattani silla ratturite rajale.
Lisasumma eest muretuks
Nelja tunniga jõudsin Manhattani läänekaldalt 59. tänava «kõrguselt» turisti tempoga sõita saare lõunatippu ning sealt piki idakallast üles 88. tänavani, Gracie häärberi ehk New Yorgi linnapea residentsini Carl Schurzi pargis ning lõpuks teha ka kümnekilomeetrise täisringi Central Parkis.
Mu laenutatud tänavasõidurattal olid küll käiguvahetaja ja käsipidurid, kuid puudus kompuuter, mistõttu võin vaid oletada, et ühtekokku läbisin umbes 40 km. Mil muul viisil kui ratta seljas on võimalik nõnda napi ajaga nii palju näha? Ja aru saada, kui röögatult suur on tegelikult Manhattan. Ainult ühes kohas pidin ratast käekõrval lükkama – aga sealgi oli trepi äärde sujuvamaks lükkamiseks paigutatud ratastele metallist renn.
Tõsi, odav see rattasõidulõbu just polnud: 46 dollarit. Sellest kolm dollarit moodustas vabatahtlik peace-of-mind-kindlustus – juhuks, kui rehv puruneb või mõni muu osa laguneb. Või kui ratta raami mõne koerajalutaja rihma otsa lennates kõveraks väänan.
Tööd jätkub!
Mõnel Eesti tipp-poliitikul leidub Tallinnas küllaga arenguruumi, kuidas sotsiaalseid töökohti luua. Eeskuju tasub võtta ikka maailma suurimailt, näiteks New Yorgilt.
Selleks et pääseda 9/11 memoriaalparki Manhattani lõunaosas, tuleb hommikul enne kella kümmet jõuda Albany ja Greenwichi tänava nurgale. Edasi käib protsess nii.
Üks töötaja laseb teid taraga piiratud aedikusse. Teine töötaja jälgib järjekorra kulgemist pääsmeandja juurde. Kolmas annab pääsme (pääse on tasuta, kuid kes tahab mälestuseks käepaela, peab annetama vähemalt 10 dollarit). Neljas reguleerib inimeste kulgemist tarastatud aedikust mööda plangu äärt memoriaali poole. Viies kontrollib pääset skanneriga. Suures telgis tuleb läbida turvakontroll. Seal on korraga ametis vähemalt tosin turvatöötajat. Seejärel tõmbab üks töötaja pääsmele markeriga sinise juti. Ja viimaks, vahetult enne parki sisenemist, vaatab veel üks töötaja pääsme viimast korda üle.
Kadalipp läbitud! Ja kui paljud said seejuures tööd.