Kraftwerki süntide meister

, muusik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peter Zinovieff
Peter Zinovieff Foto: Mihkel Maripuu

Kui ma jalutan Toompeal, aristokraatlike müüride vahel maja otsimas, milles oma Tallinna visiidil resideerib dr Peter Zinovieff, leiutaja ja elektronmuusika helilooja, olen kergelt närvis. Sügis on just asetanud oma jaheda, kriipsuks suruva surmasuudluse suve pillavale hoolimatusele. Tõmban mantlit koomale, et mitte enesekindlust kaotada. Noorte inimeste töö on autoriteetides kahelda ja mõelda uusi maailmu välja – ja Zinovieff on vaieldamatu autoriteet. Uusi maailmu välja mõelda – see on täpselt see, mida noor Peter oma Putney kodustuudios Londonis maailma esimese eraomanduses asuva arvuti ja stuudiotehnikaga tegi.

Ta nihestas paradigmat. Kuigi Peter Zinovieff on enim tuntud oma Electronic Music Studios (EMS) loodud ja valmistatud süntesaatorite poolest, millel on olulisimad teosed loonud Sven Grünberg, Artemi Artemjev, David Bowie, Kraftwerk, Pink Floyd jt, oli tema eesmärk uurida, eksperimenteerida, leiutada ja kirjeldada tuleviku tehnoloogiaid. Sõja eest Suur­britanniasse pagenud Vene aristokraatide laps ja geoloogiharidusega pianist süvenes 1960ndail jäägitult elektroonilise meedia tuleviku lubadustesse – olles ajas ees ning ajatu, nagu igale suurvaimule kohane.

Mänglev põikpäisus, üllatusaldis olek ning härra Zinovieffi silmapaistev elurõõm muudavad jutuajamise juba esimestest hetkedest tõeliseks rebasejahiks kavalate käänakute ja muljetavaldavate vaadetega.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 14. sügisfestivali kuraatori, helilooja Helena Tulve kutsel Tallinna saabunud vanameister räägib ühe uskumatu loo teise järel.

Revolutsioonilist vene leidurit ja teadlast Lev Sergejevitš Termeni peetakse naljatlemisi maailma esimese süntesaatori loojaks. Kas te ka kohtusite kunagi?

Jah, kohtusime ühel konverentsil 1960ndatel, üsna vahetult enne tema surma. Theremin on pigem elektriline instrument, mis teeb ainult ühte ja üsna koledat häält. Ma arvan, et süntesaatoriga saab ikkagi suurt hulka erinevaid helisid tekitada. Tema tütar kirjutab mulle aeg-ajalt endiselt...

Kas sattusite kunagi ka Termeniga ideid vahetama või koostööd tegema?

Ei... See on ju nii jube instrument (naeratab).

Teid võib rahumeeli nimetada paradigma nihestajaks – palun kirjeldage, kuidas jõudsite sämpleri leiutamiseni. See on idee ja leiutis, mis hästi kirjeldab postmodernismi olemust.

Tegelikult... Algul oli see hoopis midagi muud. Nimelt ehitasin koju ülimalt keeruka tehnikaga stuudio. Mu töö muutus nii keeruliseks, et ainus viis tööd jätkata oli kasutada arvutit. Mu arvuti võttis enda alla terve stuudio, maksis maja hinna ja selle mälu oli neli kilobaiti. Kui palju sellel mälu on – 4 gigabaiti? (Osutab mu digitaalsele diktofonile – A. L.) See oli tuhandeid kordi väiksema võimsusega arvuti, kuid siiski suutis see heli konverterist edasi-tagasi saata. Identse heli ja ülilühikese ajaga. See oligi sample’i sünd. Ühtlasi sain seda salvestada digitaalsesse mällu – digilindile. Seda võis olemuslikult pidada prantsuse koolkonna musique concrete’i (eesotsas Pierre Henriga – A. L.) digitaalseks väljenduseks.

Aga mina kasutasin sama tulemuse saavutamiseks juba digitaalset instrumenti. Sellest hetkest alates võib sämplerit pidada kõige olulisemaks elemendiks elektroonilises instrumentaalses muusikas.

Kas teie ja insener David Cockerell töötasite ka koos Karlheinz Stockhauseniga, keda samuti üheks moodsa muusika isafiguuriks peetakse, paljuski sarnaste ideede autoriga?

Ei. Kõigil toonastel suurtel raadiojaamadel – Utrechtis, Kölnis, Moskvas, Bukarestis, Budapestis, Londonis (BBC Radiophonic Work­shop) jne – olid toona eksperimentaalse muusika stuudiod. Kuid kuigi ka Stockhauseni kasutada oli moodne tehnika, oli nende elektrooniline aparatuur ometi ääretult algeline. Võrreldes minu stuudioga. See, mida mina tegin, oli oma ajast tohutult ees – püüdsin arvuti muusikat looma panna. Tuli veel läbida mitu faasi, enne kui arvuti ise oli võimeline muusikat looma, nii nagu see tänapäeval on.

Töötasite lühikest aega ka koos Delia Derbyshire’iga...

Jah, kuid sellest ei tulnud midagi. Delia tahtis luua kommertshelisid, mina eksperimenteerida. Ja meie ühise firma Unit Delta Plus ainsaks saavutuseks oli selline (teeb suuga vulisevat, ent nappi ja naljakat) heli, Philipsile. Püüa mind mõista, mu stuudio ülalpidamine oli väga kallis. Mistõttu ainus viis teenida oli süntesaatoritega, mida Electronic Music Studios nime all looma hakkasime.

Seega võib pidada peaaegu juhuslikuks, et maailma moodsat muusikat – sealjuures popmuusikat – nii oluliselt mõjutanud süntesaatorid, millele tollal vaid ameeriklase Robert Moogi instrumendid konkurentsi pakkusid, üldse ilmavalgust nägid...

(Kõlavad mõnedki olulised nimed nagu Artemi Artmjev, kes EMSi süntesaatoril Synthi 100 lõi ühed teedrajavamad helid endises Nõukogude Liidus. Režissöör Andrei Tarkovski «Stalkeri» heliribal on tugev Synthi 100 jälg. Samal ajal töötas Moskvas noor eesti helilooja Sven Grünberg, kelle originaalmuusikast filmile «Hukkunud Alpinisti hotell» on kujunenud Eesti ja kunagise sovetliidu maade kultuslikemaid helindeid. Grünbergi «Nimetu» ja «Ball» tähistavad kombinatsiooni ühe ajastu kirkast mässumeelsusest ja kaunist sõltumatuse tundest. – A. L.)

Kuidas on see nii, et tulevik pole ikka veel päriselt kohal – miks me ikka veel näiteks kaableid kasutame? Millisena näete tulevikku?

Asi pole muidugi kaablites. On raske ette kujutada, kuidas teisiti elektri jõudu üle kanda saab, kuid võib-olla on tulevikus kõigel, mis jõudu vajab, oma sisemine ajam, sõrmeotsast pisem. Ja neid ajameid ei pea laadima, sest saabub uue energialiigi ajastu. Kes teab...

(Kõneleme ka lõputu progressi ja lõpmatuse idee ekslikkusest. Lõpmatus kui eksiarvamus, mille mondäänseks väljundiks on pidevalt kasvavad infomahud, mille kasutamise vajaduses näib olevat tervislik kahelda. Võib-olla on lõpmatus ikkagi konkreetne arv. Võib-olla on hea, kui me tunnetame piire. – A. L.)

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles